Langeb lund, langeb lund, langeb lund...

Täitsa lõpp, kui rõõmsaks läheb tuju, kui lumi tuleb ja jääb. Suisa kahju on mõelda, et kuue päeva pärast maandun Eestimaa pinnal, kus võib-olla ikka veel lund ei ole. Iseenesest oleks äärmiselt vinge siin, Tromsøs jõule pidada, aga teisalt ei suuda ära oodata, millal koju saan. Pole midagi paremat kui jõulud kodus. :)

Öö jooksul sadanud lumi trepiastmel

Jõulukaunistused linnas. Terve kesklinn on täis neid...

Külm ei olegi eriti, temperatuurid kõiguvad nulli ümber. Samas lund sajab kogu aeg juurde. Linna kohal on peaaegu 24/7 pilved ning seetõttu pole siiamaani virmalisi näinud. Kui ma oma soovist ümbritsevatele inimestele räägin, ei vallanda see nendes mingit emotsiooni. Virmalised on nende silmis tavalised, põhimõtteliselt igaõhtused. Aga hetkel on nad peidetud lumepilvemantli taha. Täna hommikul oli taevas selge, aga siis oli taevas juba heledam kui muidu. Õhtuks hakkas jälle lund sadama, nii et tänagi jäävad mul virmaliseotsingud vahele. Kurb. Aga enne jäädavalt lahkumist pean vähemalt ühe pildi saama, see on minu uus-aasta lubadus iseendale.

Üleeile käisime Susanni pool niisama jutustamas. Kui sisse astusin, tervitas mind mõnus värskelt süüdatud küünalde ja kommide lõhn. Tegime glögi, nautisime seltskonda ning sain ka oma esimesed kingitused. Kuuse kõrval suisa. Loodan, et Eestimaa porised ilmad minu juba saabunud jõulutunnet enam kõigutada ei suuda. 

Susanni kuuseke

See jõulutunde asi tuletab meelde, et lapsepõlves olid mul ühed lemmikud kommid. Roosad, sees täidisega ning ülimalt hea maitsega. Järsku kadusid need aga ära ning kõik, mis mulle alles jäi, oli mälestus sellest imelisest maitsest. Ning täna sattusin poes ühele kommipakile peale ning ostsin ära. Kui esimese kommi suhu panin, tabas mind nostalgiahoog. Pole seda maitset ammu tundnud.

Aitäh, juleskum!

Homme lähen jälle Susanni juurde, siis on meil selline väike 'jõulupidu' koos metsiku toidupoolisega. Vinge!

Ja see on niisama ajaviiteks väljamõeldud asi:

Sa tead, et oled Põhja-Norras, kui...

1) ...esimese lume saabumine alles 14.oktoobril on katastroofiliselt hilja.

2) ...virmalised ei tekita inimestes mitte mingisugust erilist emotsiooni.

3) ...samas ollakse virmaliste suhtes patrioot - Põhja-Norra asi ikkagi!

4) ...kui algab "mørketid" (aeg, mil päike ei välju horisondi tagant), hakkab inimeste seas valitsema üldine masendusperiood; see on ka sagedane väsimusele toodud põhjendus.

5) ...kuuldes Tromsø dialekti näiteks televiisoris, märgitakse see kindlasti kellegi poolt ära.

6) ...igaüks teeb sõbrale jõuludeks vähemalt kaks kingitust; peresiseselt ei mahu kingitused põhimõtteliselt kuuse alla äragi.

7) ...sa tunned nägupidi kõiki Tromsø narkosõltlasi ning sul on välja kujunenud enda lemmik.

8) ...keegi ei muiga, kui sa libastud ning kukud.

9) ...on tavaline keset tänavat põhjapõtra kohata.

10) ...su menüü sisaldab tihti kalatooteid.

11) ...skulptuuridele on külmakaitseks sallid ümber kaela pandud.

12)...mitte keegi ei toeta muud jalgpallitiimi kui TIL.

13)...vähemalt paar korda aastas kuuled, kuidas keegi mainib, et Tromsø ja Oslo vahel peaks raudteeühendus olema.

Ja neid on kindlasti tohutult palju rohkem, mis kohe pähe ei laksa. Võib-olla tulevikus täiendan.

Meeldetuletus elusolekust

Jah, olen patune ning pole siia eriti midagi kirjutanud. Väga-väga pikka aega. Kindlasti keegi ei usuks mind, kui ma ütleks, et asjal pole midagi laiskusega pistmist, nii et ma ei väidagi seda. 

27.novembrist algas siin siis mørketid, mis tähendab, et päike ei ilmu enam mõnda aega horisondi tagant välja. Võib-olla on ka see minu unisusega seotud... Sellised pikad ööd kestavad kuni jaanuari teise pooleni. Mul õnneks seda päikeseigatsuse probleemi väga pole, sest ma tulen ju 1,5 nädala pärast Eestisse. :) Ma ei suuda ära oodata. Pere, koer, sõbrad - kõik ootavad juba! Ma loodan, et selleks ajaks on seal paremad ilmad kui siin praegu. Vahepeal sajab lumi maha, siis tuleb ladinal külma jäävihma ning käredat põhjatuult ning teeb kogu ilule üks-null. Ilm teeb praegu ikka meele mõruks küll. Aga noh, räägitakse, et selle nädala lõppedes pidavat talv tulema. Loodame siis parimat. 

Need vastikud ilmad teevad võimatuks ka oma kaamerat kaasas tassida, nii et mul pole viimasest ajast ühtegi normaalset pilti. Need viimased päikeseloojangud on mul samuti ainult telefonisilma kaudu jäädvustatud. Sellest on kahju, sest sellist värvide mängu pole ma enne näinud. Esmakordselt nägin türkiissinist taevast (mitte helesinine!), korra mõtlesin isegi, et äkki virmalised, aga tegu oli hommikuga. Kell oli umbes 10. Samas tahaks kangesti virmalisi jahtima minna, aga selleni jõuan võib-olla alles jaanuaris, kui tagasi tulen. Paar virmalistelainet on siin juba olnud, ehk näkkab ka minul. Väga keeruline see siinses kliimas olema ei peaks. :D 

Eile oli keeletund ja kuna meil oli asendusõpetaja, pidime ennast talle tutvustama. Ja siis nii muuseas tuli välja, et terve selle aja olen ma kahe eestlasega koos istunud. Kõrvuti. Alguses olin natuke kurb, sest ma arvasin, et nad ei oska eesti keelt (omavahel räägivad vene keeles ja vene nimed on ka), aga kui ma neile ütlesin, et mul lähevad norra ja vene keel sassi (ma ei oska enam vene keelt :D ausalt. Norra keel asendab väga paljud sõnad, ka lihtsamad, ja venekeelsed lihtsalt ei meenu), pomisesid nad omavahel natuke vene keeles ning hakkasid siis väga korralikus eesti keeles otse minuga suhtlema. Ma oleks tahtnud neid sealsamas kallistada. Nii hea oli kellegagi näost näkku oma emakeeles rääkida.  Mul on nüüd kohe 10 korda suurem tahtmine igal neljapäeval tagasi keeletundi minna. ;)

Parim mõttetera tuli eile Sethilt, kes on minu sõber keelekursuselt - "Naised on ainsad olevused, kes seda rohkem kiruvad, mida rohkem armastavad." (jutt käis kontsakingadest, mille üle ma vingusin :D). 

Vot. See oli lühike kokkuvõte viimase aja sündmustest. Saan aru, et väga põhjalik pole, aga ma ei saa midagi kokku luuletama hakata, kui ma väga täpselt detaile kõigest ei mäleta enam... Ma pean endale iga paari päeva tagant meeldetuletuse panema, et ma blogisse kirjutaks või midagi muud taolist. :)

Jõulukink missugune

Vahepeal olid siin juba täitsa jõulud - lumi oli hüppeliigeseni. Mul oligi juba norrakate vingumisest kõrini, et talv on nii hiline sellel aastal ja mis toimub ja nii edasi ja nii edasi... Aga, kohale ta jõudis. Kahjuks püsima jäi vaid kaheks päevaks, aga selle ajaga suutsin ma ära tabada selle linna tõelise ilu. Tromsø muutub ääretult kauniks just lumega. 10 päeva pärast algab meil see aeg, kui päike horisondi tagant välja ei tule. Ei teagi, kas nutta või naerda.. Talv on nii külm ja kõle, aga samas lumi tekitab kohati maagilist tunnet, mida ükski muu aastaaeg tekitada ei suudaks. Ja jõule poleks ilma lumeta. Samas, mis ma selle külma pärast üldse vingun - mul käib keeleklassis üks noormees, kes on Gran Canarialt pärit. Edu talle. 

Ma ei suuda virmalisi ära oodata ja kindlasti üritan neist mõne pildi kah klõpsata. Aa, ja talvega kaasneb veel üks üüratult nunnu asi - skulptuuridel on roosad sallid kaelas, et neil külm ei hakkaks. Nii armas!

Väike fototõestus. Ootasin bussi. :)

Ühesõnaga - kauaks seda ilu ei jätkunud ning eile tööle minnes pidin läbima tänavajõe, mis selle vähese lume sulamisega juba tekkida jõudis. Sellise asjade käiguga ei julge ma igatahes kevadele mõelda.

Eile olin igatahes üsna masendunud ( minu tuju muutub vastavalt ilmale ) ning lisaks kõigele ka suures stressis. Mul oli eile tööintervjuu, mis oli läbinisti norrakeelne ning seetõttu väga hirmutav. Aga Kristin sõidutas mu kohale ning tegi terve tee nalja, nii et vähemalt soeng, meik, riided ja üldises mõttes ka närvikava jäid korda (ükskõik, et mu intervjueerija oli ca 60-aastane naisterahvas, kellel mu välimusest sooja ega külma poleks olnud). Jõudsin kohale 20 minutit varem ning vajusin hirmujudinatega diivanile. Suutsin igasuguseid mõtteid mõlgutada, kui äkki üks väga armas daam mulle sõbralikult käega viitas. Jaaa.. kõik läks palju kiiremini ning sujuvamalt, kui oodata oskasin - mul on töö! Jeessss! Ma olen alates jaanuarist "tilkallings vikar", millel ei ole muideks mitte mingit pistmist eestikeelse sõnaga "vikaar" - see tähendab, et mulle helistatakse seitsmest erinevast lasteaiast, kui keegi tööle ei saa minna/kedagi lisaks läheb vaja/keegi puudu on. Täpselt see, mida ma tahtsin! Ja ikka paneb mind imestama see, kui palju lasteaedu siin linnas on. Elanike arv on kuskil 55 tuhat, lasteaedu on üle 30... Pärnus näiteks on ca 10 000 inimest vähem ja lasteaedu 14 ( kui Googles vanad andmed ei ole ).

Kõik need punased märgid kuuluvad Tromsø lasteaedadele. Kui ma ei eksi, siis eralasteaedu siin märgitud pole?

Nüüd ei suuda detsembrit ära oodata - vähem kui kuu aja pärast saan juba kodupinda puudutada ja oma koera näha ning oma peret ja parimaid sõpru... Ja kui tagasi tulen, on mul kindlalt töökoht olemas. Hetkel on kõik lihtsalt ülim. :)

 

Brrrrrrrrr

Eile oli vist selle sügise kõige krõbedam ilm. Bussipeatusest tööle kõndides värisesin füüsiliselt, kuigi keha katsid talvemantel, kindad, sall ja isegi püksid (ma olen 24/7 seelikus/kleidis tüüpi inimene). Eks varsti peab talvele alla andma. Natuke jama on see, et mu soe talvemüts jäi Eestisse, eks pean siit uue ostma. Ostsin endale madalamad saapad ka väga odavalt. Madalad ja soojad, villase sisuga saapad. Jalad on ju ikkagi põhiline, mida talvel/ükskõik, mis ajal kaitsta ja soojas hoida. Külmetused hakkavad mulle kahjuks üsna kiiresti külge. Olen juba korra palavikus ka olnud. Sellel nädalavahetusel kaanisin nii palju teed sisse, et enam ei suuda sellele mõeldagi.

Eelmisel nädalal olin suht kaua kodus, sest Leah'l oli väga tugev põletik ning vaeseke läks pühapäeval lausa haiglasse. Ma muretsesin nagu segane ning suutsin ennast iga asjaga närvi ajada. Näiteks kaotasin pea kogu selle tööotsimise asjus, aga õnneks täpselt sel hetkel, kui ma endale ütlesin, et "Nii. Ma mõtlen positiivselt. Ma SAAN jaanuaris uue töö.", tuli mulle kiri, et sõbranna ema räägib teiste lasteaia juhtidega ja mul on võimalus töö saada. Homme helistan lasteaia juhatajale. Super! Nüüd õpin hoolega norra keelt jälle. Keelekursusel olen teistest oma kahe peatüki jagu ees, sest mul on õhtuti kodus igav. Verbid on põhiteema. Õudne. Erandsõnad peab kõik pähe õppima. Õnneks enamikele sõnadele on mineviku jaoks reegel.

Kõige rohkem eksimusi hakkab ilmselt tulema artiklitega... Norra keeles on kolm artiklit - en, et, ei. Ja no... katsu need kõik pähe õppida. Mingit loogikat ei ole, lihtsalt ajalooliselt on niiviisi välja kujunenud. Muud ei jää üle, kui tuupida, tuupida ja veel kord tuupida. No, mõnedel asjadel on loogika ka. Näiteks naissoost isikud (tüdruk, naine, neiu, tütar, õde)  tähendavad alati artiklit "ei" ning meessoost "en". Aga.. muude sõnade puhul seda nagu pole. Isegi kõlaliselt ei ole mingit erinevust. Ja sõnu on ju nii palju...

Eile sain siis, nagu eelnevalt mainitud, nautida Tromsø ilma. Passisin terve päeva tööl ning kui koju hakkasin minema, sain kaela rahevalangu. Olukord kippus üsna ebamugavaks kiskuma. Muidugi, päästva bussipeatuse katuse alla jõudes lakkas sadu ning jäi vaid jääkülm põhjatuul. Ja siis, bussist välja astudes, oleksin ma peaaegu ära lennanud. Ja tegu ei ole vaid piltliku väljendiga, vaid nii oligi. Bussijaam on tuulisest merest vaid üle tee kõndida. Peatused rappusid vapralt ning mina ja kümmekond teisi õnnetuid olime tihedalt külg külje vastus, et ellu jääda. Ma nägin isegi kesklinna tänavatel puuoksi, kuigi seal puid ei ole.

Ja täna siis minu jalutuskäikude tipphetk. Tahtsin niisama kuhugi vaiksesse kohta minna, loodust nautida, "maakas" nagu ma olen. Niisiis avastasin enda jaoks ühe kõrvalise raja kuskil fjordi ääres. Meri mühises, ilm oli kummaliselt soe ning õhus oli lummav sügisene vaikus. Ja... võin vanduda, et sel samal hetkel, kui pead pöörasin, et merd silmata, ilmusid teiselt poolt puude vahelt kolm põhjapõtra. Tulid rahulikult võsa vahelt välja, üks mälus tuimalt rohtu ning teised kaks vaatasid mind hindava pilguga. Kõrvalt jookseb maantee, nii et inimeste/müra/käraga on nad ilmselt harjunud. Nii lahe! Mul tuli täielik jõuluvana tunne peale. Ja neil on ikka võimsad sarved. Ja kuna ma tahtsin linnamelust ja tehnikast eemal olla, siis olin ma seal ilma kaamerata ja telefonita. Äärmiselt kahju...

Ja pimedamad ajad on nüüd ees... Juba läheb ca 10-11 paiku valgeks ning 2-3 paiku hakkab hämarduma... Polaarööd, siit ma tulen!

Prestvannet

Üks ilus järv minu kodu lähedal. Pean umbes 10 minutit kõndima. Veetsin seal oma kaks tundi niisama pildistades ning kindlasti lähen uuesti. Killuke loodust keset linnaasulat on äärmiselt hea paik lõõgastumiseks.

Jäädvustasin natuke ilusat sügisilma. 

Muljetan

Täna hommikul mööda külma ning veidi niisket Myrengvegenit kõndides koputas mulle viimaks ometi õlale soe kodutunne. Väljas oli vaid 3 kraadi sooja. Jahe põhjatuul ajas äsjakammitud soengu sekundiga segamini; veel väsinud silmanurgast veeres välja pisar, tervitamaks külma sügisõhku, mis teravalt nägu kriipis. Aga minul oli soe keset seda fjordilinna sügishommikut. Kella seitsmeses hommikuhämaruses ärkasid järjest minu silme ees majad ning nende väiksemad ja suuremad omanikud, pannes end valmis igapäevasteks sehkendusteks. Iga katuse all käis sarnane, aga samas nii erinev valmistumine uueks päevaks. Kes lapsed täna kooli viib? - Äkki lähevad hoopis jalgrattaga? - Anna neile bussi jaoks raha! Imeline, kuidas igal vastutuleval inimesel on oma elu, omad läbielamised, omad probleemid ja vaated. Ning ikkagi, vaatamata sellele, on inimloomuses teha (halvasti) hindavaid järeldusi ilma kaaslast/või isegi võhivõõrast korralikult tundma õppimata. Isegi kui leidub piisavalt eneseväärikust ja austust teiste suhtes, et midagi halvustavat ütlemata jätta, tekib omaette siiski mõni silt, mida on, oi, kui lihtne kellelegi külge riputada. See ei pea loomulikult halb silt olema, aga mõelge nüüd reaalselt, kui palju on maailmas inimesi, kelle juures pole ühtegi omadust, mis teid ei häiriks? Ma tean oma vigu. Lisaks nendele on mulle öeldud, et ma olen ebameeldiv inimene, kuna ma hoolin liiga palju teistest; isegi, kui ma neid ei tunne või kui nad mind halvasti kohtlevad. Ehk oli tal õiguski. Aga ta ei saanud mind mitte sallides, alandades ja vihates oma tahtmist. Minu armas pere on mulle väga hästi selgeks õpetanud, et vihkamine ei vii kuhugi. Haters gonna hate...

Ja siis avastasin, et minu ees seisab avatud ustega buss ning juht jutustab midagi stiilis "Preili, kas tuled või ei tule?" ning raputasin kibedad mälestused peast, et taas Kvaløysletta poole teele asuda. Minevik jäägu minevikuks. Vajusin oma lemmikule pingile - bussist sisse astudes vasakult poolt neljas või viies, olenevalt bussitüübist - ning jälgisin vaikselt kõike mööduvat. Mäetipud on taas lumega kaetud. Vahepeal sai vihm külma üle võidu ning kastis mäetipud sügiseselt pruunikaks, kuid kes ikka külmale vastu saab..Kui buss oma nina tunneli lõpus välja pistis, oli juba märksa valgem. Pimedamad ajad on ees, nagu kõik ähvardavad. Aga ma ei tunnegi enam seda süngust ja tülpimust, mõeldes pikale talvele, mis kuskil fjordi taga varitseb ning parimat hetke ründamiseks ootab. Sügis on varmas võitlema, aga peab siiski lõpuks talvele alla vanduma. Ma tegelikult isegi ootan seda kuulsat virmaliste ja pehme lume aega. Pikaldase pimeduse aega, kui päike vaevu üle silmapiiri suudab kerkida. Lennujaama peatuse poole sõites avastasin, kui tugev oli väljas tuul. Kell oli saanud 8. Keegi tegi fjordil windsurfingut. Viuh-viuh tõusis ta iga natukese aja tagant mitmeks sekundiks vee kohale. Kujutasin ette, mis tunne võib olla seal veekogu kohal hõljuda, täielikus sõltuvuses tuulest ja emakesest loodusest. Võimas, kuid ühtaegu kindlasti ka hirmus.

Bussile tulevaid inimesi tunnen juba peast. Nad tunduvad nii tuttavad ja lähedased, kuigi ma pole nendega elus ühtki sõna vahetunud. Üht Eesti tütarlast meenutav neiu minu tänavast järgmiselt tänavalt; Kvaløya keskpeatuses väga hoolitsetud välimusega neiu oma chihuahuaga; Ladina-Ameerika välimusega tütarlaps Korallvegenilt; järgmisest peatusest kaks nooremapoolset mehehakatist, keda ma pean parimateks sõpradeks, kes pärast kooli koos videomänge mängivad... Huvitav, kas neil kõigil on ka juba pähe kulunud, et mina vajutan punast stopp-nuppu Selnes'i kooli juures? Ehk on nad märganud, et kannan alati sama talvemantlit? Mul on punane sall? Olen alati ainus, kes selles peatuses bussilt lahkub? Vahel tahaks teiste inimeste mõtteid lugeda, aga samas ei tahaks ka.. sest nagu ma mainisin - igal inimesel on vähemalt üks halb omadus. Perfektsust ei eksisteeri ja kui eksisteeriks, oleks tema halb omadus see, et tal ei oleks ühtegi halba omadust. Ma küll ei tahaks teada, mis minust tegelikult arvatakse... kuigi kindlate inimeste puhul ma olen sellest teadlik. Siinkohal tervitaks Marianni, kes on minuga läbini aus ja kui vaja, siis võiks olla ka jõhker. :D Õnneks seda ei juhtu... Aga kui juhtub, on see hea, sest siis ma saan ennast muuta. Ma arvan, et just Sina oledki mind palju parandanud. :) Tšehhi - connecting people.

Ja siis... siis astusingi ma Selnes'i kooli juures veidi katkisele bussipeatuse kiviteele ning minu ees avanes mäenõlv, kus asub minu töökoht. Otsisin pilguga punast maja ning muigasin mõrkjalt. Teate ka, et bussipeatusest vajaliku hooneni jõudmiseks kuluks täpselt 10 sekundit, aga mingid puud ja aed on ees... nii et ma pean ringiga minema. See võtab 5 minutit. Pärast tööd on nõme, sest pean alati jooksma, kui bussist maha ei taha jääda. Aga tööle tulles on mõnus viivitada ju... Maja asub vasakul, aga mina pööran alati järjekindlalt paremale. Kõnnin mööda kivist teed allanõlva ning vaatan, kuidas lapsed kooli kimavad. Ükskord oleksin peaaegu ühe väikse poisiga uperkuuti käinud, sest ta oli väsinud ja ei jaksanud õieti ülesmäge vändata. Kõndisin turvaliselt vasakul pool rada ja tema sõtkus paremal pool, aga järsku jõnksatas kogu täiega minu poole. Pidurid said täpselt õigel hetkel pidama. Ma ütlesin valjusti "Herregud" ja ta vabandas ning tuli ratalt maha, et edasi hoopis kõndida, nägu punane peas. Hehhee.

Ja noh.. tööle jõudes muidugi hakkan mõtlema, et tahaks juba koju saada. Hakkab tulema sama tunne nagu oli Kuressaares... üürikorter kujunes lõpuks ikkagi lisaks päriskodule meelispaigaks. Alati luban endale, et lähen pärast tööpäeva magama. Luban seda endale neljandat aastat, aga tea, kas olen kordagi seda reaalselt ka teinud. Koju jõudes on ju pingelangus ja energiajänku ärkab ellu. Ja nii palju on teha...

Selline tundeline olengi just sügisene Norra-mina. Ja kui Sa mind tunned, siis tead, et ma just valetasin.

Plaanidest ja muust

Olen nüüd peaaegu kolm kuud Norras pesitsenud ning riiki ära kiindunud. Oi, kuidas mulle meeldib hommikuti aknast välja vaadata ning pilguga mäetippusid haarata. Lund on peale selle ühe korra veel sadanud, aga kordagi ei tulnud ta siia selleks, et jääda. Külmemaks läheb küll pidevalt. Aga ma sain endale saapad ja kinnisemad sügiskingad, nii et probleemi ei ole. Täna hommikul läksin empsi saadetud 25 euriga (palk, tule kiiremini!!!) bussikaarti täitma ning ust avades pidi päike mu ära pimestama. Nii ilus oli! Maapind oli kergelt härmas ja valgus oli selline roosakas/oranžikas, aga väga ere. Tänavale kõndides nägin mägedel jäämütse. Muidu olid lumemütsid, maapinda ja puid oli ka lisaks lumele näha.... aga nüüd oli paks jääkiht tipud ära katnud. Väga ilus. Külm ei olnud, kuigi termomeeter näitab 4 kraadi sooja. Päike tegi oma töö.

Olen uurinud ülikooli kohta ja (otseloomulikult) peaksin võtma laenu, et elada. Ülikoolid võivad ju tasuta olla, aga katsu sa oma miinimum 6000 EEK üüri maksta, lisaks kulub ju veel toidule ja muudele tarvetele. Aga ma kuulsin, et kuidagi saab laenu võtta nii, et kui kodumaale pärast õpinguid tagasi pöörduda, ei pea seda tagasi maksma. Hmm... Ja samas lugesin, et laenu ei saa võtta enne, kui oled siin riigis 3 aastat elanud. Samas, mine hullu tea- ehk leian mingi viisi. Norra on lihtsalt nii tore ja hea kogemus, kindlasti ei ole minu tegemised siin veel läbi. Teine võimalus oleks bakalaureuseks Tartusse tulla ja magistriks siia tagasi. Siis saaks juba ülikooli kõrvalt normaalset tööd ka teha. Aga noh, eks see kõik veel selgub.... Uus aasta toob ehk uusi ideid.

Kui üldse uus aasta tuleb... mul saab tööleping detsembris läbi ja kui ma siit uut tööd ei leia, pean juba poole aasta pealt Eestisse tagasi pöörduma. Aga ma ei taha siit veel ära tulla. Esiteks, ma peaks pool aastat enne ülikooli kodus passima. Ma pean alati tegevuses olema. Teiseks, ma tahan siin kauem olla. Nii et saadan innukalt erinevate tööpakkumiste peale kirju ja hoian pöidlaid pihus. Norra keel juba lihtsamates olukordades tuleb, nii et keelebarjäärist pole paari kuu pärast haisugi. Siiani on see ainus takistus töö leidmisel. Ehk läheb siis lihtsamaks. Vähemalt nii ma loodan. :)

See tuletab mulle meelde... iga immigrant peab läbima tuberkuloositesti. Läksin siis esmaspäeval arsti juurde, Leah oli ka kaasas. Vankriga on nii jama liigelda linna peal. Jõudsin kohale, vaatan majaplaani.. Jaaa vaktsiiniosakond oli 5.korrusel. Jess! Mõtlesin tükk aega, mida tegema pean, et Leah sinna üles toimetada, aga siis tuli mingi vana mees ja rääkis jube pika teksti norra keeles maha ja siis näitas sõrmega nurga taha. Seal oli mingi invaliidilift, täiega õudne. Vana, tundus selline logisev ja täiega hirmus :D Aga jõudsime ilusti kohale. Arstitädi oli hästi lahe ja andis mulle Tromsø kaardi kingituseks. =D Neljapäeval läksin tagasi... Öeldi, et kõik on verega korras, aga ma pean röntgenisse ka veel minema.. Dahh. Mu tööandja on õnneks nii armas inimene, et lasi mu töölt vabaks reedeks. Mul polnud aimugi, kuhu ma minema pean. Teadsin ainult bussi numbrit. Esimesest täiest jäin maha, sest kõik ülikooli õpilased lähevad sama bussiga kooli. Buss oli nii täis, et ainult mina ja üks vanem naisterahvas jäime maha. Lihtsalt füüsiliselt poleks ära mahtunud. Õnneks järgmine buss tuli täpselt viie minuti pärast... Esimene minut sõitu toimus tuttavas keskkonnas.. siis pöörasime kuhugi suunda, mida ma poleks varem ettegi osanud kujutada. :D

Aga.. kohale ma jõudsin! Haigla oli massiivne ja ma eksisin ära, aga teed ka ei tahtnud küsida. Läksin üldsegi valesse osakonda alguses. Ja nüüd jõuan jutu poindini... Pärast haiglast lahkumist seisis ees uus probleem, sest mul polnud aimugi, mis bussiga tagasi kesklinna saada. Ja siis -trummipõrin- küsisin norra keeles nõu. Ja sain hakkama. Sain oma vastuse ka kätte ja puha. :) Lahe tunne oli.

Järgmisel nädalal lähme vist Susanniga pildistama. Ma loodan. Ma pole üldse fotograafipilguga välja jõudnud, aga tahaks täiega uusi ja ilusaid pilte. :)

Talv on ukse ees

LUMI!

Ja ongi nii. Esimene lumi saabus siin põhjas juba laupäeval. Kõrgemad mäed on juba valgeks võõbatud ning seal sajab lund pidevalt juurde. Linnas jäi laupäeval isegi lumi pinnale, lörtsi siin olnud ei ole. Kuulsin hirmujutte, et siin on pidevalt rahet. Võib sinikatega arvestada... ? Aga nii külm on. Päeval on nüüd ainult maksimum viis kraadi sooja ning mul on talvejalanõudest olemas ainult potentsiaalsed teelolevad saapad. Praegu on vaid botased ja sügiskingad käepärast. Saapad peaksid jõudma lähipäevade jooksul. Ehk ilmataat halastab veel veidike...

Vaatamata käredale ilmale läksin laupäeva õhtul väikesele peole. Nagu ikka, on purjus inimesed kõige paremad lubajad. Sattusin mingit lasteaiakasvatajate seltskonda, kellest üks oli 7 korda Pärnus käinud - ma ei teagi, miks, aga Mannu tuli kohe meelde - ning see viimane lubas ka mulle teada anda, kui mul töövõimalus on. Normaalne!

Pühapäev möödus kodus passides ning süües. Hehe. Aga esmaspäeval tööle minnes nägin mägedes lumetormi, samal ajal kui enda pea kohal helesinine taevas oli. Kahju, et kunagi õigel ajal fotokaamerat käepärast võtta ei ole. Nii vinge on lihtsalt, kuidas ümberringi nii erinevad ilmad on. Töölt tulles sattusin peale sellele, kuidas mägedes sadas vihma, aga minu kohal paistis päike. Istusin bussijaamas ja nägin pilvi enda poole vuhisemas. Vihm liikus üle fjordi nii mis mühises. 

Viimasel ajal on siin sellised ilmad...

Tänu sellele ei pannud tähele ka hävitajaid, mis minu suunas lendasid. Alles siis, kui süda jõnksatas ning pea välgukiirusel taeva poole müratekitajat otsima pöördus, sain aru, et JÄLLE mingid hävitajad rikuvad minu närve. Ma olen kahe kuu jooksul näinud rohkem hävitajaid kui kahe käe sõrmedel kokku saab lugeda. Ja alati olen vaid mina see, kelle pilk neid nii kaua saadab, kuni alles on jäänud vaid kaks pisikest musta täpikest. 

Mul on juba mitu korda juhtunud, et minult on teed/abi küsitud. Seda juhtub kogu aeg, mis on äge, aga mida ma natuke kardan ka. Viimati küsis üks turist, kus kino on. Ma sain peaaegu ainult norra keelega hakkama... Aga poole pealt lõin käega ja rääkisin inglise keeles edasi. Aga noh, igal asjal oma aeg... Kui ükskord üks vana daam mu käest abi küsis, ei saanud ma midagi aru ning hakkasingi talle seda norra keeles ütlema. Ei jõudnud kaugemale sõnast "Jeg..." ("ma"), kui ta juba järgmise poole pöördus. Ehmusin täiega ära, et mu aktsent on nii õudne, et ta juba esimesest sõnast sai aru... :D

Olen neid õppelaenude ja värkide asju ka siin uurinud. Kuigi ülikoolid on kõigile tasuta, on elamine kallis. Töötamine ülikooli kõrvalt on piin... Leidsin mingi lahenduse, et kui pärast õpinguid kindlalt kodumaale tagasi pöördud, ei pea laenu tagasi maksma. Samuti võetakse õpilaste õppelaenust 40% maha, kui kõik eksamid edukalt sooritada. Lahe! Aga noh, Tartu on kindlam minek. Magistriks saab ju alati tagasi tulla, siis on kergem töötada ka.

Ja Norra peaminister on vist praegu Eestis... Norra ikka toetab Eestit naeruväärselt palju. Meil (jälgides kommentaare, mis ei ole küll kõige adekvaatsemate inimeste poolt vorbitud) on isegi kahju paar eurot Kreeka jaoks annetada... Ok. Mul oli täna vaba päev, aga õhtul on keeletund. Pean kiiresti kodused tööd ära tegema ja midagi sööma. :) Ha det bra!

Lihtsalt üks nummi pilt Leah'st :)

Kõik on uus oktoobrikuus

Või siis mitte nii väga. Eelmisel nädalal oli mul kaks vaba argipäeva, nii et mul oli mõnus 4-päevane nädalavahetus. Käisin šoppamas. Selleks polnud muud vaja teha kui läpakakaas lahti lüüa ja Ebay sisse toksida. Nüüd ei ole muud kui oodata... Tellisin endale saapad ja kingad. Odavad küll, aga ehk peavad vähemalt natuke vastu...

Reede õhtul läks mu toakaaslane peole. See oli soodne võimalus hästi paljude asjade ära tegemiseks. Lubasin endale, et õpin täiega norra keelt, koristan oma toa ära, tõmban kõik põrandad üle, lähen välja pildistama ja mida kõike veel, kuid õhtu lõppes siiski kurvalt ekraani silmitsedes. Või ehk mitte nii kurvalt, sest sain ju sõpradega juttu rääkida. Olin lausa nii kaua ärkvel, et suutsin ära oodata oma toakaaslase, kes astus uksest sisse ja naeris, sest ta proovis vale maja ust lukust lahti keerata... Nojah - meist paari maja kaugusel on veel teine punane maja. Peomeeleolu ja pimedus ning oledki vales majas. Igatahes, siis ma istusin ja kuulasin tema muljeid. Neil oli koolis mingi pidu, õpilased möllasid koos õpetajatega. Saatanad ja inglid olid teemaks. Nägin pilte ka ja pidin krambid saama, kui mõnd endist õpetajat samasugustes kostüümides ette kujutasin.

Pühapäeval käisime kinos, vaatamata minu naeruväärsele rahaseisule, aga õnneks Nikolai tegi kõik välja. Ostsime mingi 1-kilose popkornivalangu kaenlasse ning haarasime kaasa liitrise pepsitopsi ning läksime alla saali. Filmiks oli siis "Cowboys&Aliens" ja nagu ikka, suutsin ma isegi SELLISE filmi ajal pisara poetada. Mis mõttes... Sellega meenub ka laupäevane filmimaraton, millest erksamad olid minu arvates "Triangle" (sürr ajupudrustaja; pärast ei saa mitte midagi aru enam) ja "127 hours". Sain mitmeid pilguheite, kui pisaraid poetasin. No pole midagi teha, et mulle emotsioone kahe peoga jagatud on. :)

Pärastpoole rääkisin isaga MSNis ning sain võimaluse näha oma ilusat, armast, üle kõige-kõige-kõige paremat koera, Trevorit. Kirjeldamatult igatsen teda. Tahaksin tema pehmet karva paitada ning teda kaisutada. Ta on mu parim sõber. Usun, et igatsus on kahepoolne...

Trevor ei saanud aru, kust mu hääl tuleb 

Trevor ja... mina

Vaatame üksteist

Aastaajad on vaheldunud - seda on tunda. Suvi oli soe, vihmatu, vahel harva oli pilves ilm... ja nüüd on põhimõtteliselt iga päev selline sombune udukogu üle terve linna. Vihma on isegi sadanud paar korda. Jahe on. Käin juba talvemantliga ringi, kuigi sellega on kohati palav. Õhemaga jälle hakkab külm. Tellitud saapad on praegu Oslos, nii et.. pean veel natuke ootama. Aga muidu on täitsa mõnus, kui ikka kütta ja soojalt riides käia. :) Vähemalt siin köetakse juba praegu..

Eile tabas mind kohutav traagika... ma kaotasin oma kõrvaklapi kummist osa kuhugi tee peale, kui bussile tormasin. Ei jõudnud otsima ka hakata. See-eest leidsin ta täna ilusti üles, kui kogemata teele juhtusin vaatama. Ei oska mõeldagi, mis tõenäosuse protsent sellel võis olla. Matemaatika on mu maha jätnud. Aga igatahes, tõeline ime! Aa, ja mingid pliksid (vanuseks ilmselt mingi 9-10, sest ma kõnnin tööle minnes ühest põhikoolist mööda) kõndisid minust mööda ja.. ainult üks kolmest oli minust lühem, ja sedagi veidike! Uskumatu kui pikad inimesed siin riigis on. Mitte muidugi sajaprotsendiliselt minust pikemad, aga no 80% küll... Eestis nii hull ei ole, olen 166 cm ja see on vist üsna tavaline kasv ühe eestlase jaoks.

Aa, esmaspäeval oli minu isa sünnipäev - PALJU ÕNNE! Uuesti. Ta ise juba sai oma "koogijao" kätte, aga jagan teiega ka oma imeleiutist... Tegu oli äärmiselt hea koogiga.

Veendusin taaskord, et igasugused halvad kuulujutud NAV-i kohta on vähemalt Tromsøs täiesti kohatud. Vaevu olin jõudnud jala uksest sisse tõsta, kui minu muret uurima tuldi. Seejärel veeti mind kabinetti, õhkkond oli lummavalt vaba. Rääkisime kõigest, suutsin isegi oma koera mainida... Ee, igatahes, nüüd aitab Norra riik mind uue töö leidmisel. Olen tööotsijana registreeritud. Super. Ehk leian varsti parema töökoha ;)

Nojah. Ühesõnaga - kõht on tühi, nii et pean midagi kokkama kiiresti. Viimase aja trend - süüa õhtul kell 10. ÄÄRMISELT ebatervislik, ei soovita. Ha det bra!

PS! Lõpetuseks panen veel härdas meeleolus mõne vingema pildi oma koerast teile vaatamiseks. Kas ta pole mitte armas? :)

Külastuskäik Oslosse

Nädalavahetus oli tegus. Neljapäeval tegin ära kõik ettevalmistused ning olin pärast enda üle ülimalt uhke. Käisin täiesti iseseisvalt postkontoris pakki ära toomas, võtsin raha välja, ostsin kõneaega ning laadisin bussikaardile 30 päeva juurde. Hääl küll natuke värises, aga pole hullu. Mida ei osanud oodata, oli see, et pakiga sain endale ka pangakaardi. Alguses väideti mulle järjekindlalt, et mulle pole võimalik pangakaarti väljastada, sest mu tööleping on lühem kui 6 kuud. Aga ilmselt on pangati need nõuded erinevad..?

Reedel sööstsin kohe pärast tööd välgukiirusel koju, tegin natuke süüa ning veetsin otseloomulikult kolmveerand tundi telesarja "Heroes" osaga. Siis vaatasin ma valesti kella ning jooksin, keel vestil, bussipeatusesse, sest oleksin ju peaaegu bussist maha jäänud. Kui selgus, et tegu oli väikese silmaväärahtusega, passisin bussipeatuses oma 25 minutit. Vahepeal läks veel kolm erinevat bussi, mille sihtpunkt küll kahjuks minu omaga ei ühildunud, ja haarasid endaga mituteist inimest kaasa, mina aga istusin ja istusin ja istusin oma kohvri otsas...

Aga õnneks oli abiks muusika. Lennujaamas pabistasime oma meigikuhja pärast, kuid, nagu alati, ei olnud mingit probleemi. Pärast turvakontrolli edukat läbimist läksime Susanni juurde baari, kust ma endale suure rammusa Daimi jäätise tellisin. Vaieldamatult minu lemmik jäätis läbi aegade... Aga jah. Kõige rohke venib aeg lennujaamas lennukit oodates, kuigi päris omapärane ja naljakas oli Susanni töötamas näha. :D

Gardermoenis maandusime umbes kell 21:30 ning, lollid nagu me oleme, veendusime, et lennujaamast ronge enam ei lähe. Seega pidime bussiga minema. Pärast bussi istumist selgus muidugi vastupidine. Kirumist jagus - bussi eest maksime 2 korda rohkem ning loksusime ka kaks korda pikemat aega... Lisaks kõigele pidime bussiterminalist hotelli takso võtma. Kui on suurem vajadus oma rahast lahti saada, on esimene valik üks pikem taksosõit Norras...

Hotell oli muidugi viimase peal. Hommikul saime söögisaalis kokku ning nautisime parimat hommikupoolist väga pika aja jooksul. Leivad, saiad, singid, juustud, vorstid, lihapallid, munapuder, munad, tomatid, kurgid, küpsised, koogid, arbuusid, ananassid, kiivid.. Ja nii edasi. Ja kõiki neid võis lõpmatus koguses sisse ajada.

Nagu näha - minu tuba. :D

Pärast kõhukinnitust läksime nimepeole, mis oli natuke linnast väljas. Nimepeod on siin sama tavalised kui sünnipäevad või pulmad. Sisse astudes tervitavad kõik vanemaid nagu presidendi vastuvõtul... :D Kõigile on nimesildid laual valmis ja tegu on loomulikult äärmiselt piduliku üritusega. Pidu oli väga hästi planeeritud ning, nagu ikka, saime rikkalikult süüa. Tutvusin ka paljude uute inimestega, kes kõik ülihästi inglise keelt oskasid. Nii 15-aastane noormees kui ka 50-aastane härra rääkisid minuga paremas inglise keeles, kui mina kunagi välja oskaksin võluda. Lausa kadedaks võib teha... Samuti sain oma norra keelt proovile panna ning sõbrad-tuttavad sattusid sellest nii vaimustusse, et kutsusid inimesi laua äärde ning lasid mul ühte ja sama lauset korrata. :D

Sinna lisandus veel kaks kooki... Ja ma suutsin proovida ainult nelja sorti :D

Ei pea vist mainima, et kogu aeg oli väga külm, isegi külmem kui siin põhjas. Õhtul läksime mingisse jalkabaari ning ma sattusin ekstaasi ja peaaegu karjusin koos teleka ette kogunud noorte meesfännidega, kui Villa värava lõi. Aga siiski läksin veidi varem ära kui teised, sest ma olin üsna väsinud ning tahtsin kähku magama minna. Tegelikkuses vahtisin telekat (kus on, muide, eestikeelne menüü, ma vähe ei olnud elevil või..:D), tegin läbi akna pilte ning jäin raadio saatel magama. Pildistamise ajal aga toimus nii mõndagi, näiteks järsku saabus politsei minu akna alla kõrtsi/baari/mille iganes ette ning natukese aja pärast saabus ka kiirabi. Mingi mees veeti kiirabiga kähku minema ning baari töötajad puhastasid tänavat ning toole verest puhtaks. Õnneks mees oli omal jalul ning midagi hullemat viga ei olnud. Ma muidugi terve aeg klõpsisin ja ei jätnud ju üldse kahtlast muljet.. Õnneks mu tuba oli seitsmendal korrusel. Agaaaa, politsei uuris-puuris-küsitles-tegi märkmeid-luges tšekke ming oli seal nii pikalt, et ma vajusin voodisse ning kuulasin hoopis klassika raadiot. 

Mängisin pika säriga...

Kuni järsku ilmusid politsei ja kiirabi. Esimesel pildil on kannatanut toolil istumas näha, kui pilti suuremalt vaadata. Verepiisku ka...

Pühapäev oli ringimüttamispäev. Avastasime Oslot ning suutsin muidugi jäätist süüa (üllatus, üllatus - DAIM!), kuigi õues oli väga jahe...Käisimem väikestel tänavatel ringi, uurisime elu, sõime mingis restoranis... Veetsime pikalt aega laste mänguplatsil, kus oli niiiii palju erinevaid inimesi! Nii lahe! Mingi väike mustanahaline poisiklutt käis veendunult meile banaani pakkumas ning demonstreeris oma kiivri pähepanemise oskusi. Jah.. Mingil hetkel nägime narkodiilerit. Teised sosistasid hästi vaikselt "Vaata, narkodiiler vist.." ja ma täiega valjusti karjusin üle tänava "NARKODIILER?" Õnneks ta ei kuulnud. 

Laste mänguplats

Ma algul ehmusin, kui seda puu otsas nägin :D

Sattusime Oslo maratonile ka peale..

Tasuta jalgrattad - ainult et pärast peab tagasi panema. Hea idee turistidele! :D

Tagasi jõudsime alles keskööl. Olen tööl ning haigutan nagu segane. :) Aga reisiga olen rahul. Kogemustepagas on mitme kogemuse võrra rikkam! ;)

Uued katsumused

Nende päevade jooksul, mil siia kirjutama pole sattunud (järjekordselt..), olen igasuguseid asju teinud-proovinud-näinud. Mõne asjaga läks õnneks, mõnest asjast ei julge rääkima hakatagi... Aga mu kõige õlisem ja kuumem ettevõtmine oli kartulikrõpsude tegemine. Hull idee, ma ütlen teile. Ühesõnaga - liiter õli, paar näppulõikamist (eriti õhukesed viilud pidi tegema), tohutu hunnik kartulilaastakaid ja soola. Suitsuanduri lõugamist pole vaja mainidagi. Asi seisneb selles, et liiter õli tuleb madalal kuumusel keema ajada (hästi väikesed mullid hakkavad põhjast kerkima...aga mitte nii, et tuba suitsu täis oleks... ehk mitte minu stiilis). Seejärel tuleb ükshaaval kartulilaastakad (kõige parema jämedusega jäävad nad siis, kui koorimisnoaga lõigata) õli sisse asetada ja oodata, kuni nad.. noh, krõpsulaadseks muutuvad. =D Seejärel võib kasutada fantaasiat ning lisada ükskõik milliseid maitseaineid. Kuna mul koorimisnuga ei olnud, jäid enamik minu krõpsudest pigem praetud kartuliteks...

Lõpptulemus oleks pidanud selline olema... Rõhk sõnal OLEKS.

Niisama tänaval kõndides on ka paar asja silma hakanud. Siin müüakse sinki nimega okserull.  Kuulsaimal apteegiketil on samuti tore nimi - Vitus apotek. Lisaks avastasin tööle minnes, et ma kõnnin igal argipäeva hommikul Eesti aukonsulist mööda.

Nämmiiii... Pildi googeldasin. Ise ei ole seda veel ostnud, aga usun ja loodan, et nimi ja maitse ei ühildu.


Eesti vapp seal ümmargusel plaadil. Aukonsul asub selles hoones..

Apteek.. Kuna ma ei tahtnud keset tänavat seista ning paremat kaamerat kui telefoni oma ei olnud, siis peab natuke silmi pingutama. Aga näha on ikka.

Ühel õhtul hakkas mul igav ja otsustasin väikesele jalutuskäigule minna. Täiega soe õhtu oli. Lootsin ilusaid fotosid saada, aga nagu kiuste ei leidnud ühtegi ilusat pildistamiskohta. Nüüd olen niisama ringi kolanud ja häid kohti otsinud ning mingi päev võtan uuesti kaamera kaasa ning lähen kätt harjutama, näiteks Tromsdaleni silla juurde või niisama sadamasse... Õnneks mul on üks fotohuviline sõber Nikolai, kes minuga kindlasti kaasa tuleks.

Ja ainuke pilt, mille sain, oli kükitades ja kaamerat KÄES hoides, samal ajal kui inimesed mööda kõndisid. Ime, et niigi terav jäi. Puud rikkusid vaatevälja. Nii et, mingi lamekas. Pean raudselt uuesti minema..

Samal öösel vist, või ööl enne seda, olin just voodisse läinud ning kuulsin järsku ilutulestikku. Majaseinad sõna otseses mõttes vappusid. Ja järjest vuhises neid taevasse, mõni tegi eriti hulle pauke. Ma mõtlesin, et maja lendab õhku... :D Ülemine naaber helistas politseisse ja puha...  Siis tuli välja, et Röyksopp oli linnas ning tegu oli nende ilutulestikuga. Aga tundus, nagu oleks rakette lastud täpselt meie maja kõrval. Ning mõni tund enne seda saabusin töölt ning mingi naine seisis keset teed ning rääkis iseendaga.  See tekitas vägagi ebameeldiva tunde. Pärast sõbranna rääkis, et see naine oli ta kinni pidanud ja täiest jõust näkku karjunud. Siis jooksis minema... Ja põhjenduseks saab tuua selle, et ma elan hullumaja läheduses. Jess.

Lisaks kõigele on mul nüüd pangakonto, LÕPUKS ometi! Nüüd saan kahe kuu palga kätte. Super. Ja ma ei suuda mainimata jätta, et minu tööandja on kõige armsam inimene üldse. Ta on lihtsalt nii hea südamega. Aga ühesõnaga, täna käisime šoppamas, sest reedel seisab ees väike reis Oslosse, kus toimub selline.. nimepanemispidu ühele väikesele poisile nimega Lukas. :) Leidsime väga armsa kingituse (selline hõbedane mõmmi hoiukassa) ning ma pakkusin veel lisaks, et reedel saan Oslost lilled ka osta. Selle peale kirtsutati nina, et mis asja.. Tegu on ju ometi poisslapsega ja üleüldse lilli ei kingita niiviisi. Jaa...

Aa, viimase asjana tahaks ära mainida ka selle, et täna kõmpisime raamatukogust ka läbi ning seal tegeles paar inimest heategevusega. Nimelt küsiti, kas me oleme alla kirjutanud sellele:
 http://action.amnesty.org.uk/ea-action/action?ea.client.id=1194&ea.campaign.id=11962&utm_source=social&utm_medium=share&utm_campaign=IAR&utm_content=troy_sharefb
ja kui ei ole, siis võiksime seda teha. Me olime kõik juba oma nime kirja pannud. Tegu on täielikult Ameerika lollusega. Kolmapäeval tahetakse hukata Troy Davis, kelle vastu ei ole mitte mingeid süütõendeid. 7 tunnistajat 9-st on öelnud, et süüdi on keegi teine. Maailm märkab. Inimene on inimene.  Oma nime ning meiliaadressi kirjutamine võtab alla minuti. Tehke seda õigluse nimel! On võimalus päästa süütu inimelu ning loodan, et teie, mu armsad lugejad, saate ka sellest aru. :)