20.august minu moodi

Vahepeal on jälle midagi 'toimunud', nii et saab taas midagi kirja panna. Ma tean, et mõned juba kannatamatult ootavad.. Eelmisel nädalal üleüldiselt ei juhtunud muud, kui et rändasin mööda linna ringi ja otsisin tööd (mis on ikka ilma norra keeleta äärmiselt keeruline). Nädala tipphetk oli eilne päev.

Ärkasin 20.augusti hommikul üles ja mõtlesin esimese asjana Eesti peale. Minu sõbranna (kes on moslem ning ei oleks pidanud mitte midagi Eesti taasiseseisvumisest teadma) saatis mulle sõnumi "Palju õnne Eesti sünnipäevaks!". Nii armas oli seda oma sõnumipostkastist avastada. Vahtisin veidi aega valgesse lakke ning hoidsin pilku kiivalt ämbliku peal (nad tavaliselt laskuvad täpselt minu peale või jooksevad täpselt seal üle põranda, kus ma kõnnin) ja kõmpisin kööki, et süüa teha. Ma olin nii uimane, et viskasin lihtsalt kaks leiba taldrikule ja viilu juustu peale. Et asja "värskemaks" muuta, lõikasin paar kurgiviilu ka ja aitas kah. Kõht sai vähemalt veidi kinnitust.

Päev läks telefonikõnede ja planeerimise peale, sest õhtul pidasime mu sünnipäeva. Nädal aega hiljem, aga siiski..  Parim päev sünnipäeva pidamiseks. Kõnede ja sõnumite vahepeal panin lihtsalt lebo ja istusin internetis. Avastasin, et õhtul algab otseülekanne Tallinna lauluväljakult täpselt samal kellaajal, kui ma pidin end hakkama valmis sättima. Kirusin. Ajavahe meenus mulle alles siis, kui pool tundi enne õiget algust otseülekande lahti võtsin, lihtsalt niisama. Pidu juba käis. Kirusin jälle... Aga jah, vähemalt natuke sain vaadata. Kerlit ja Sinead O'Connorit kahjuks ei näinud, siis olin juba kesklinnas sõbranna juures. Aga presidendi kõne nägin ära ja see on küll 'ebapopulaarne arvamus', aga ma kuulan neid alati huviga.

Nii et, mu sünnipäev... Kohale tulid inimesed, kellest ma polnud kuulnudki - ehk siis... Alguses pidi meid olema umbes kümme, aga kohale tuli kolm korda rohkem. Õnneks on Marval suur korter... 

Osa mu lemmikseltskonnast - Susann,mina,Kristell,Ida Elise

Mul vahepeal oli temast ja ühest poisist kahju, sest kõigil oli metsikult alkoholi (õnneks/kahjuks olen ma pankrotis) ja moslemid ei joo. Aga nad ei olnud sellest väga häiritud ning jõid vett. Üks isegi naljatas, et see on moslemite viin ning Marva segas aeg-ajalt teistele kokteile. Siis kui pidu juba täies hoos oli, saabusid kingitused... Kolm tükki olid inimestelt, keda ma ikka tundsin ka natuke. :) Aga see sama moslemipoiss tõi mulle ka kingituse. :) Ütles, et tervituskink ja sünnipäevakink ühes. Kõige armsam kink üldse, ma olen pehmete loomade fänn.

Kirjade järgi on olemas üks loomake, kelle nimi on Elgar ja ta on nooruke põdrapoiss. Kui ta õnnelik on, siis ta liputab oma väikest saba. Tal hakkab kergesti külm ning sellepärast kudusid sõbrad talle kampsuni. Tema perekonnaga on sama lugu. Mina sain Elgari õe endale:

Mingi aja pärast olid kõik kerges joobes ning õhkkond oli eriti lõbus. Mingi poiss istus mu kõrvale ja hakkas usinalt külge lööma.  Esimene lause tema suust kõlas järgmiselt: "You are so beautiful because of that crown." (mulle pandi sünnipäeva puhul kroon pähe). 

Kõik naersid tema püüdlusi, aga natukese aja pärast üritasid mind päästa... Üks asi, mida ma eestlaste juures iialgi ei märganud. Selliseid olukordi oli mul küll vahel ja mu sõbrad lihtsalt naersid ja jätsid mu saatuse hooleks. Aga Norras on teistmoodi, vähemalt siin põhjas; või võib-olla oli asi seltskonnas. Kui keegi on hädas, üritavad isegi võõrad teda päästa - nagu minu puhul. Tiimitöö oli edukas.. Seejärel hakkas üks sõprade.. sõber rääkima, et ta saaks oma bossiga rääkida ja uurida, kas ma saaks seal töötada. Natuke aega hiljem tuli üks tüdruk ja ütles, et ta kuulis, et mul pole tööd ja lubas oma bossiga rääkida... Tutvustel on omamoodi tähtsus. Mu šansid suurenesid tunduvalt. Super.

Hiljem liikus rahvas klubidesse. Mina ja paar sõbrantsi-sõpra, ehk rahulikum seltskond, jäime koju. Mõne aja pärast läksime Statoili pizzat ostma ning liikusime Tromsdalenisse (üle silla Tromsøst) Susanni juurde. Kohe, kui olin maha istunud, haarasin automaatselt tema iPadi ning hakkasin lendavat taldrikut mängima. See iPad lihtsalt karjus mu järele.. Tahaks ka asju võita lampi. Ka ühe iPadi. Või maja, või villa kuskil Ameerikas mingi suure basseini ja kolme luksusautoga. Tahaks ka sellist õnnelikku kätt. Natukese aja pärast sõime kaks suurt pizzat ära ja Susann kutsus umbes kell pool kolm öösel takso, et koju saaks. Takso jõudis liigagi kiiresti, kuigi olime linnast väljas, ja ma pidin kingad näppu võtma ning paljajalu õue minema. Ei pea vist mainima, kui valus unise peaga teravate lihvimata kividega kruusal paljajalu liikuda on. 

Taksos väsisime nii ära, et oleks peaaegu kodutänava maha maganud. Taksojuht juba muretses... Vist. Kes teab - kui magama oleks jäänud, võib-olla oleks veel paar tiiru ümber Myrengi teinud ja taksoarve oleks 1000 tulnud...

Ühesõnaga - jutu point oli, et pidutsesin ka Eesti nimel, mitte ainult enda nimel.  PALJU ÕNNE, EESTI. :)

Nädalavahetus maal

Lasin reedel Tromsøst varvast ja rändasin natuke lõuna poole. Selleks hüppasin sombusel reede hommikul veel kiiresti bussijaamast läbi ja lasin endale teha ühistranspordikaardi, millega palju odavamalt liigelda saab. 

Minu meelest peaks sellest kaardist turistidele ka rääkima - tegelikult nad säästaksid päris mitme šokolaadi raha. Uskuge mind, iga kopikas on siin riigis oluline... Igatahes, kaardi tegemine maksab 50 Norra krooni ja koos sellega on iga linnasisene reis 20 norra krooni (muidu on 27). Ja soodustus kehtib terves Tromsi maakonnas. Ma maksin 145 NOK, et sihtpunkti jõuda. Muidu oleksin maksnud täpselt kaks korda rohkem. Nii et ühistransport on ilmselt üks asi, millega turiste täiega väänatakse.  Olgem ausad  - vähesed tulevad sellise kaardi olemasolu, veel vähem tegemise peale. Kui keegi minu blogi lugejatest plaanib Norrasse tulla, uurige seda võimalust kindlasti. Võib ju mõelda küll, et "Ah, ma jalutan, mis see siis ära on :)", aga pärast paaritunnist linnas ringijõlkumist on mingist künkast ülesvenimine raskemate killast.

Ühesõnaga, istusin bussi peale ja sõitsin Tromsø lähedusse Gratangeni (siinkohal väärib äramainimist tõsiasi, et läheduses paiknev asula tähendab 3,5 tundi bussisõitu ja sinna otsa võib lisada veel umbes pool tundi autos istumist). Terve bussisõidu aja ma lihtsalt magasin. Kui hommikul olin ma külma ilma tõttu kodust lahkunud salli ja sooja jakiga, siis Gratangenis oli üle 20 kraadi sooja ning päike tegi mõnusasti pai. Pilvedest polnud märkigi. Sõbrad põlesid mõnekümne minutiga ära, mina lihtsalt nautisin ja grillisin ennast. See tuletab mulle meelde - šašlõkki siin vist ei eksisteeri. VÄGA suur miinuspunkt, ma olen ju põline grillmeister. Aga jah, märkasin sõprade vanemate juures, et põhiliselt süüakse Norras lamba- ja põhjapõdraliha ning riisi, siga/lehm/kartul on teisejärgulised. Samuti topitakse taldrikule suurel hulgal juurvilju, mida ma jälestan. Viisakusest krõmpsutasin need võimalikult kiiresti ära ning avastasin, et ma oskan vahel päris hästi näidelda, sest mulle tõsteti kohemaid juurde.

Gratangen asub fjordis ning see teeb temast lausa maagiat õhkava paiga. Me käisime mitu korda jalutamas, näiteks naabrite juures minu sünnipäeva puhul torti söömas ja pakke avamas (sõbrad kinkisid mulle sünna puhul väga palju tarvilikke asju, näiteks triikraua, pesukorvi, söögitegemistarbed ning kõige vajalikuma - lõhnaõli) ning niisama mustikaotsingutel mägimetsades või vaalaotsingutel kivisel rannikul. Täiega vinge oleks vaala näha, aga kalapüügiga ma siiski ei nõustunud. Äkki mõni vaal lööb paadi sabaga ümber või muud taolist... Aga rand on tõesti võrratu.

 Ma niisama katsun Norra vett. Seda kutsutakse valgeks rannaks, sest rannaäär on täis valgeid ümmargusi/ovaalseid kive, mida natuke näha ka on.

Õhtul vaatasime Supernaturali jälle, nüüd oleme juba kuuenda hooaja alguses. Pärast kajastusid nähtud episoodid minu unenägudes mingitest inglitest, deemonitest ja kohtumõistmispäevast. Tüübid vaidlesid selle üle, kas mind põrgusse või taevasse saata ja siis ma hüppasin Lutsiferi puuri ning panin lambi põlema. Ning siis ärkasin ma üles, sest kuulsin ülimalt valju müra. Nagu lennuk oleks alla kukkunud. Jooksin öösärgis akna juurde ja piilusin, aga kummaline hääl kadus ära. Lamasin uuesti voodisse ning elasin oma esimesi ärkveloldud minuteid kordusrežiimiga mitu korda üle. Süda hakkas puperdama juba, eriti siis, kui hävitajaid nägin. Tiirutasid fjordi kohal ja vuhisesid mägede taha-mägede tagant välja-mägede taha... Mõtlesin, et mingi sõda. Äratasin teised ka üles. Need lihtsalt pööritasid silmi ja ühmasid, et see on tavaline, nad lihtsalt treenivad; siis pöörasid nad teise külje ja nohisesid edasi. Ups?

Nüüd olen jälle mõnusasti kodus. Tunnen end küpsenuna, sest bussis oli ülipalav ja päike paistis lagipähe, aga mingi tädike meie taga keeldus kategooriliselt rulood alla laskmast. Lisaks olen ma natuke külmetanud (?! Siin on täielik suvi!!) ja kõrvad läksid mägise maastiku tõttu lukku. Nii et, üritan oma väsimusest lahti saada ja lähen magama (tegelikult vist vaatan natuke veel televiisorit...).

Palju õnne sünnipäevaks!

Ja 19 kukkus! Viimane teismelise aasta ja siis hakkan juba vanaks (ärge solvuge). Nii armas on saada kaardikesi-kirjakesi tavalise postiga. Tänasel hommikul ootas taaskord tükike kodumaad mind maja kõrval metallkastis. See oli kivi sinu kapsaaeda (aga heas mõttes), Sannu! Aitäh sulle üliarmsa kingituse eest. Eile sain kaardi ka oma vana-vanatädilt, lisaks olen õnnitlusi/niisama kirju saanud ka muudest maailma otsadest. Tigupostiga saadud õnnitlused on erilisuselt ikka oma kohal... Täna saadud kaardil seisis 8.august, nii et ma kahtlustan, et kergem post jõuab siiani kahe-kolme päevaga. Tigu reaktiivmootoriga? Igatahes on mul nüüd väike riiul oma kallite jaoks. Ainult isa ja Trevor on puudu...

Täna hommikul avastasin ärgates oma telefonist mitu nunnut sõnumit inimestelt, kes on mu Norra telefoninumbri vist kuskilt eriti kaugetest sügavustest välja koukinud. Tekkis kirjeldamatu soov teid kõiki kallistada. Ja Piret, sulle tahtsin ise helistada, aga pigem edu soovimiseks. Valisid ka aja.. ;) Aga jah, suur aitäh teile kõigile, kes te võtsite oma päevast aega, et mulle õnne soovida. Iga öeldud hea sõna teeb tuju 2 korda paremaks. :)

Kui nüüd natuke ajas tagasi minna, siis eile käisime šopingutuuril (kuigi ma pole eriline poodlemisfänn) - mina, Vilde, Susann ja Ida. Nad tegid vahetusi, sest neil "oli vaja omi asju ajada". Ilma minuta. See polnud üldse läbinähtav. Ühes poes nägin lihtsalt võrratut seelikut ja Susann väitis puhtsiiralt, et kõik on selles poes väga odav ja ma ei pea üldsegi muretsema. Pärast hinnasildi silmamist veetsin edasise päeva lihtsalt ilastades, kui silm millelegi ilusale peale juhtus sattuma. Aa ja ma tahan väga minna ühte kesklinnas asuvasse maiustustekauplusesse. Seal on igast lahedat nänni, saaksin sõpradele lahedaid tulevasi sünnakinke. Päriselt, seal olles tekib tunne nagu oleks Harry Potteri raamatutesse sattunud. Aga jah. Üleüldiselt oli kahjuks ilm kehvavõitu. Paar mõttetut pilti ka sellest...

Täna käisime sõpradega väljas söömas. Mulle tehti välja (kogu aeg võiks sünnipäev olla siinsetele hinnakurssidele mõeldes). Pealegi oli tegu mingi eriti vinge Aasia toidukohaga. Tellisin liha kooreses seenekastmes ja portsjon oli nii suur, et olin ise üks paras lihahunnik pärast. Aga teenindus oli super. Sisse astudes võttis meid vastu üks eriti viisakas Aasia noormees, kellel oli selline keep smiling nägu ette manatud ja juhatas meid õhinaga lauani. Järgmisel hetkel sibas üks Aasia neiu menüüdega ja süütas küünlad. Siis toodi kannuga jääkülma vett ja miljon taldrikut ning korjati tellimused ära. Toit serveeriti ülikiiresti ja sujuvalt, pärast toodi taldrikuga kuumad rätikud, millega sai nägu/käsi pühkida. Ime, et meid uksest kätel välja ei kantud, kui lõpetanud olime. Siis helises taskus minu telefon ning mulle laulsid sünnipäevalaulu mu pere ja külalised Eestis. Kui armas! Pärast nägin neid veel Skype's ka ja oleksin nagu isegi enda sünnipäeval kohal olnud. Ei suuda nende kõigi nägemist ära oodata. Ja Skype on ikka laitmatu programm, kui perest eemal viibid.

Aga mis seal ikka rohkem jahuda. Pidu kui sellist veel ei ole olnud, see tuleb alles järgmisel nädalavahetusel ja on põhimõtteliselt üllatusena mõeldud... Aga noh, ma juba tean, et see toimub. Ja šokolaadikook mustikatega on ülinämma (õiget värvi kommidest tuli puudu).

Teen siis enne homset ringireisimispäeva väikese kokkuvõtte viimastest päevadest. Ühesõnaga, mis seal salata, olen täiega lebo pannud... Reede õhtust tänaseni istusin põhimõtteliselt kinnikleebitult tugitoolis ja vaatasin järjepidevalt Supernaturali. Jõudsin teisest hooajast neljandani. Sisukas. Lisaks suutsin vahepausi pidades küpsetada selliseid pannkooke, mis koost ära lagunesid. :) Ilmselgelt oli tainas liiga vedel. Kangekaelne nagu ma olen, pärast kõhu külvamist Munamäekõrguse koogikuhjaga (mis on siinsete mägede kõrval käkitegu) läksin veel samal õhtul poodi ja ostsin vajalikud materjalid uuesti kokku... jaaa hakkasin aga jälle koogikesi kokku mätsima. Läks õnneks, sellised filmis tehtud pannkoogid jäid.. Kollased, suured ja ümmargused nagu täiskuu. Siis panin alles jäänud jahu kenasti kappi ja viskasin suhkru sinna peale ja kõik see mees läks üle sahtli laiali. Ma olen proff. Ma kahjuks pilti ei suutnud sellest hetkest jäädvustada, sest leebelt öeldes olin ma terve maailma peale vihane. Nii et potentsiaalsed tulevased pannkoogid kadusid tolmukotti.. 

Saabus siis ka minu pakike Eestist mõnusate soojade villaste sokkidega, mis on muide tädi Riina kuldsete kätega kootud, ja paksemate riietega. Mitmekilone pakk tassiti lausa koju kohale, ärkasin hommikul üles ja leidsin ukse tagant suure kasti. Ma mõtlesin, et tuleb ikka pakiteade ja pean ise postiljoni mängima ning ähkides-puhkides küngastest üles roomama. Läks õnneks. Ma arvan, et riided pakkis kokku mu isa, sest alguses tundus tegu olevat äärmiselt väikese kastiga, aga terve kapp sai hilpe täis laotud, vaat et sahtlid kinni läksid. Kunagi õpin mina ka niiviisi asju kokku panema. Paki põhjas oli mu kaisukaru ka. Aitäh, emme-issi! 

Üleeile sain täiesti ootamatult oma meilile teate Tartu Ülikoolist. Pääsesin haridusteaduse humanitaarsuuna riigieelarvelisele kohale. Korraks tekkis ausalt öeldes väga näriv kahetsustunne, uurisin akadeemilise puhkuse üksikasju, juurdlesin endaga ja teistega... Aga ma ju ei anna alla nii lihtsalt. Siin on vinge! Lahedad uued inimesed-kogemused-tunded. Kuigi siiamaani pole oma väriseva käega "ei" suutnud klikata. Vähemalt teen mõne eelarvelisest kohast väljajäänu õnnelikuks. :) Sain innustust ka sellest, et üks tuttav tütarlaps veetis pärast keskkooli järjest üheksa kuud Kanadas, kuna ei suutnud otsustada, mida ülikoolis edasi õppida. Nüüd astus ilma mingisuguste probleemideta ülikooli. Arvan, et rutakalt ei tasu tegutseda. Kõrghariduse omandamine kindlas suunas on otsus, mis mõjutab tervet elu. Aga jah.. Ma vähemalt tean, et kui ma plaanin tagasi tulla, on mul Tartus ees Piret, kes oleks meeleldi nõus minuga voodis istuma ja läpakatšilli tegema. See annab veel rohkem põhjust Eesti, mitte Norra ülikooli astuda. Aga kes teab, mis elu toob. Nagu mainisin, rutakalt ei tasu tegutseda.

Täna oli pooleldi kogemata selline tüdrukuteõhtu, Susann tuli külla ja suutis mind väga üllatada - nimelt pole teda mu sünnipäeval (11.augustil saan 19-aastaseks, jee! Viimane teismelise aasta!) linnas kohal ja ta otsustas juba täna mulle kingi ära tuua. Ja pakist piilus mind imeilus käekott! Mul läks nagunii juba Eestis üht korralikku uut kotti vaja. Siia tulin seljakoti ja kohvriga, lisaks saadeti mulle tagantjärgi kast... Linna peal käisin ülipungil taskutega ja sorisin minuteid oma hilbusügavustes, et näiteks kõrvaklappe üles leida. Nii et väga vajalik lisa minu kogusse. Igatahes, tellisime umbes kell 18:30 pizza ja see jõudis kaks ja pool tundi hiljem kohale. Umbes pool tundi seisime maja ees ja (mina eriti) külmusime suvetuulte käes. Ilmselgelt edukad. Õnneks saime lõpuks pizza palju soodsamalt kätte, sest ootasime umbes 2 tundi kauem kui tegelikult peaks. Siis sõime, nautisime ja vaatasime Scary Movie neljandat osa, mida kõik juba kõriauguni näinud on, ning naersime põhimõtteliselt iga naljaka osa peale. Miski ka ei muutu.

Sellega olen küll väga rahul. :)

Ja see on Susann. Tusen takk, Susa :)

Mitu kärbest ühe hoobiga

Te ei kujuta ette, kui külm täna on. Just paar päeva tagasi oli 25 kraadi ja nüüd mängime jälle jääkarusid.  Ja vihma tibutab! Õrn seenevihm. Rohkemat siin ei pidavatki tulema, kui tuleb, siis kõik naudivad. Ma ei oleks iialgi seda ette kujutanud, et minu ajust sellised mõtted välja kooruvad, aga ma tahaks seenele minna. Niiiii mõnus oleks tunda seda metsa-märja rohu-seenelõhna. Täielikus vaikuses. Mõni puu ainult naksub. Aga ei.. Ma tulin just linnast, kus elu keeb, ja olen üsna palju edusamme sooritanud. Üks tööandja on mulle juba helistanud ning ütles, et kui kedagi paremat ei tule, on mul võimalus sügisest tööd saada. JEEEE. See ei tähenda muidugi, et ma nüüd käed rüpes lakke vahiks. Käisin NAV-is ja sain mingi lehe võimalike tööandjatega. Lahe kogemus oli see, et teel NAV-i tabasin end lehvitamast ühele sõbrannale, kes bussi ootas. Nii lahe, et ma tänavatel inimesi saan tervitada. Nagu päris, noh.. Igatahes, minuga tegelenud töötaja NAV-is oli eriti heas tujus. Isegi vihma- ja sombumõtted hajusid kuhugi mägede taha. Nüüd on mul vähemalt taaskord mingi ots käes, kust veel edasi pürgida.

Täna võtsin ka keelekursuse nimel jalad alla. Teine erakordselt heas tujus ja abivalmis inimene istus suures sametises tugitoolis ja võttis mu vastu. Ta suutis mulle tekitada tunde, et mind on siia ühiskonda vaja, mis oli natuke hirmutav, aga lahe samal ajal. Ütlesin talle siis, et selline värk, et olen Eestist ja soovin keelekursusele registreerida... ja ta ütles umbes 30 sekundit hiljem: "Aa, kuna sa oled Leedust, siis sinule on kursused tasulised." Tänks, et kuulasid! Ma muidugi pidin teda parandama. Siis ta naeris enda üle ja ütles kähku, et ta on Tallinna vanalinnas käinud ja see on üks superilus koht. Koduuuu. Aga ma sain tema käest infot, et üks keelekursus on siin linnas veel. See on veidi lähemal mu kodule ja toimub kaks korda nädalas, täna külastatud kohas on võimalus end harida vaid korra nädalas ja see on niiii kaugel.. Seetõttu eelistaksin võib-olla seda teist, aga kõik oleneb hinnast ja inimestest, kes seal töötavad. See tänane tädike oli küll vahva.

Ma laenutasin ka paar norra keele õpikut koos CD-ga, et ma millegagi algust saaks teha. Kursused hakkavad pihta augusti keskel. Nii veider on mõelda, et varsti ma mõistan end ümbritsevaid inimesi. Selge nagu seebivesi mitte nagu pudru ja kapsad. Praegu on nii ebamugav. Näiteks poodides. See veel, kui poes müüja "Pose?" (kilekott) küsib ja ma lihtsalt viisakalt naeratan ja "Nei, takk" ütlen (no ma pidin ju oma väheseid oskusi demonstreerima teile). Aga kui nad hakkavad pikemalt rääkima või küsivad, kas mul näiteks kliendikaarti on, siis läheb juhe nii kokku, et ma ei oska isegi inglise keelt enam. Ma arvan, et nad peavad mind mingiks kohalikuks lolliks vms. Varsti ei julge poodi minnagi enam. :) Ma ei näe kuigi teistsugune välja kui etniline norrakas. Blond, sinisilmne, heledanahaline... Nagu nad kõik siin. Nii et minust oodatakse seda, et ma räägin norra keelt. Õnneks varsti ei valmista ma enam pettumust...

Üksi elamine kasvatab nii kiiresti palju vanemaks ja.. Noh. Normaalsemaks. Ma arvan, et mu ema oleks uhke, kui ta näeks, mida mu poetšekid endast kujutavad ja missuguseid retsepte ma välja olen noppinud. Ma olen nii palju häid asju kokku vorpinud, et ma olen juba enda peale kade. Ma koristan asjad ära kohe pärast nende kasutamist, sest need jäävad mulle muid asju tehes ette. Ainult vooditegemise ja pesupesemise peaks sisse harjutama... :D "Väike" kuhi riideid lebab praegu vannitoas ja ootab oma järjekorda... Küll jõuab.

Nädal läbi

Eelmise nädala teisipäeval laekusin Norra pinnale ja nüüdseks on olek juba päris kõbus. Pühapäev veeres ilma suuremate sündmusteta, vahepeal käisime jalutamas. Tund aega veetsime jalgadel ja kõmpisime mööda linna. Päris väsitav kogemus, nagu oleks hirmsa trenni maha pidanud. Mägine maastik lisab vürtsi. Aga siin on ikka väga ilus...

Selline vaade avaneb näiteks koduuksest välja astudes (vabandan telefonikvaliteedi pärast)

Ja see on tehtud kesklinnas ühe kohviku terrassilt. Väga ilus ilm oli. Siin pole üldse vihma sadanud veel, lihtsalt jahe ja kohati pilves, aga pidevalt on taevas sinine ja selge. Täna MUIDEKS on 22 kraadi sooja. Jääaeg on korraks läbi?

Täna saatsin avalduse 6 võimalikule töökohale, ehk midagigi näkkab. Üks huvitav valik, millele otsa koperdasin, oli ämmaemand ja teine tore leid oli haiglapreester. Kolmas oli tööotsimiskuulutus ja see vennike pakkus, et ta oskab lauajalakumme (no need jullad, et laud põrandat vähem kahjustaks) vahetada. Temale järgnes tegelane, kes oskas aedu valgeks värvida, muid värvivalikuid välja ei toonud.Vinge.. Tahaksin hirmsasti teha midagi seoses lastega, näiteks töötada lasteaias, aga ma peaks kiiresti keelekursusele ära registreerima. Täna igatahes kaugemale ei jõudnudki, kui avalduste saatmiseni, ilmselt hiljem saadan veel paar tükki. Vajutan pidevalt F5 zett.no, finn.no ja nav.no lehekülgedel ning hoian iseendale pöialt. Aga lähitulevikus pean veel maksuametis käima, panka külastama ja ravikindlustuse kohta infot otsima. Hüppan ilmselt läbi ka raamatukogust, kust saab keeleõpikuid laenutada, saaksin ise juba õppimisega algust teha. Nii armas - paljud sõbrad-tuttavad on juba uurinud, kus ma töötada saaksin. Tutvused annavad Norras VÄGA palju juurde. NAV-i kodukal (NAV tegeleb immigrantidega) on ka kirjas, et umbes 60% vabadest töökohtadest pole kusagil ära toodud või mainitud, et.. Jah. Selgeltnägijaks õpin vist.

Ja lõpetuseks.. Tegin selle pildi hommikul, mil kodust lahkusin. See ripub minu voodi kohal. :)

Home is where the heart is!