Eile oli vist selle sügise kõige krõbedam ilm. Bussipeatusest tööle kõndides värisesin füüsiliselt, kuigi keha katsid talvemantel, kindad, sall ja isegi püksid (ma olen 24/7 seelikus/kleidis tüüpi inimene). Eks varsti peab talvele alla andma. Natuke jama on see, et mu soe talvemüts jäi Eestisse, eks pean siit uue ostma. Ostsin endale madalamad saapad ka väga odavalt. Madalad ja soojad, villase sisuga saapad. Jalad on ju ikkagi põhiline, mida talvel/ükskõik, mis ajal kaitsta ja soojas hoida. Külmetused hakkavad mulle kahjuks üsna kiiresti külge. Olen juba korra palavikus ka olnud. Sellel nädalavahetusel kaanisin nii palju teed sisse, et enam ei suuda sellele mõeldagi.
Eelmisel nädalal olin suht kaua kodus, sest Leah'l oli väga tugev põletik ning vaeseke läks pühapäeval lausa haiglasse. Ma muretsesin nagu segane ning suutsin ennast iga asjaga närvi ajada. Näiteks kaotasin pea kogu selle tööotsimise asjus, aga õnneks täpselt sel hetkel, kui ma endale ütlesin, et "Nii. Ma mõtlen positiivselt. Ma SAAN jaanuaris uue töö.", tuli mulle kiri, et sõbranna ema räägib teiste lasteaia juhtidega ja mul on võimalus töö saada. Homme helistan lasteaia juhatajale. Super! Nüüd õpin hoolega norra keelt jälle. Keelekursusel olen teistest oma kahe peatüki jagu ees, sest mul on õhtuti kodus igav. Verbid on põhiteema. Õudne. Erandsõnad peab kõik pähe õppima. Õnneks enamikele sõnadele on mineviku jaoks reegel.
Kõige rohkem eksimusi hakkab ilmselt tulema artiklitega... Norra keeles on kolm artiklit - en, et, ei. Ja no... katsu need kõik pähe õppida. Mingit loogikat ei ole, lihtsalt ajalooliselt on niiviisi välja kujunenud. Muud ei jää üle, kui tuupida, tuupida ja veel kord tuupida. No, mõnedel asjadel on loogika ka. Näiteks naissoost isikud (tüdruk, naine, neiu, tütar, õde) tähendavad alati artiklit "ei" ning meessoost "en". Aga.. muude sõnade puhul seda nagu pole. Isegi kõlaliselt ei ole mingit erinevust. Ja sõnu on ju nii palju...
Eile sain siis, nagu eelnevalt mainitud, nautida Tromsø ilma. Passisin terve päeva tööl ning kui koju hakkasin minema, sain kaela rahevalangu. Olukord kippus üsna ebamugavaks kiskuma. Muidugi, päästva bussipeatuse katuse alla jõudes lakkas sadu ning jäi vaid jääkülm põhjatuul. Ja siis, bussist välja astudes, oleksin ma peaaegu ära lennanud. Ja tegu ei ole vaid piltliku väljendiga, vaid nii oligi. Bussijaam on tuulisest merest vaid üle tee kõndida. Peatused rappusid vapralt ning mina ja kümmekond teisi õnnetuid olime tihedalt külg külje vastus, et ellu jääda. Ma nägin isegi kesklinna tänavatel puuoksi, kuigi seal puid ei ole.
Ja täna siis minu jalutuskäikude tipphetk. Tahtsin niisama kuhugi vaiksesse kohta minna, loodust nautida, "maakas" nagu ma olen. Niisiis avastasin enda jaoks ühe kõrvalise raja kuskil fjordi ääres. Meri mühises, ilm oli kummaliselt soe ning õhus oli lummav sügisene vaikus. Ja... võin vanduda, et sel samal hetkel, kui pead pöörasin, et merd silmata, ilmusid teiselt poolt puude vahelt kolm põhjapõtra. Tulid rahulikult võsa vahelt välja, üks mälus tuimalt rohtu ning teised kaks vaatasid mind hindava pilguga. Kõrvalt jookseb maantee, nii et inimeste/müra/käraga on nad ilmselt harjunud. Nii lahe! Mul tuli täielik jõuluvana tunne peale. Ja neil on ikka võimsad sarved. Ja kuna ma tahtsin linnamelust ja tehnikast eemal olla, siis olin ma seal ilma kaamerata ja telefonita. Äärmiselt kahju...
Ja pimedamad ajad on nüüd ees... Juba läheb ca 10-11 paiku valgeks ning 2-3 paiku hakkab hämarduma... Polaarööd, siit ma tulen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar