Muljetan

Täna hommikul mööda külma ning veidi niisket Myrengvegenit kõndides koputas mulle viimaks ometi õlale soe kodutunne. Väljas oli vaid 3 kraadi sooja. Jahe põhjatuul ajas äsjakammitud soengu sekundiga segamini; veel väsinud silmanurgast veeres välja pisar, tervitamaks külma sügisõhku, mis teravalt nägu kriipis. Aga minul oli soe keset seda fjordilinna sügishommikut. Kella seitsmeses hommikuhämaruses ärkasid järjest minu silme ees majad ning nende väiksemad ja suuremad omanikud, pannes end valmis igapäevasteks sehkendusteks. Iga katuse all käis sarnane, aga samas nii erinev valmistumine uueks päevaks. Kes lapsed täna kooli viib? - Äkki lähevad hoopis jalgrattaga? - Anna neile bussi jaoks raha! Imeline, kuidas igal vastutuleval inimesel on oma elu, omad läbielamised, omad probleemid ja vaated. Ning ikkagi, vaatamata sellele, on inimloomuses teha (halvasti) hindavaid järeldusi ilma kaaslast/või isegi võhivõõrast korralikult tundma õppimata. Isegi kui leidub piisavalt eneseväärikust ja austust teiste suhtes, et midagi halvustavat ütlemata jätta, tekib omaette siiski mõni silt, mida on, oi, kui lihtne kellelegi külge riputada. See ei pea loomulikult halb silt olema, aga mõelge nüüd reaalselt, kui palju on maailmas inimesi, kelle juures pole ühtegi omadust, mis teid ei häiriks? Ma tean oma vigu. Lisaks nendele on mulle öeldud, et ma olen ebameeldiv inimene, kuna ma hoolin liiga palju teistest; isegi, kui ma neid ei tunne või kui nad mind halvasti kohtlevad. Ehk oli tal õiguski. Aga ta ei saanud mind mitte sallides, alandades ja vihates oma tahtmist. Minu armas pere on mulle väga hästi selgeks õpetanud, et vihkamine ei vii kuhugi. Haters gonna hate...

Ja siis avastasin, et minu ees seisab avatud ustega buss ning juht jutustab midagi stiilis "Preili, kas tuled või ei tule?" ning raputasin kibedad mälestused peast, et taas Kvaløysletta poole teele asuda. Minevik jäägu minevikuks. Vajusin oma lemmikule pingile - bussist sisse astudes vasakult poolt neljas või viies, olenevalt bussitüübist - ning jälgisin vaikselt kõike mööduvat. Mäetipud on taas lumega kaetud. Vahepeal sai vihm külma üle võidu ning kastis mäetipud sügiseselt pruunikaks, kuid kes ikka külmale vastu saab..Kui buss oma nina tunneli lõpus välja pistis, oli juba märksa valgem. Pimedamad ajad on ees, nagu kõik ähvardavad. Aga ma ei tunnegi enam seda süngust ja tülpimust, mõeldes pikale talvele, mis kuskil fjordi taga varitseb ning parimat hetke ründamiseks ootab. Sügis on varmas võitlema, aga peab siiski lõpuks talvele alla vanduma. Ma tegelikult isegi ootan seda kuulsat virmaliste ja pehme lume aega. Pikaldase pimeduse aega, kui päike vaevu üle silmapiiri suudab kerkida. Lennujaama peatuse poole sõites avastasin, kui tugev oli väljas tuul. Kell oli saanud 8. Keegi tegi fjordil windsurfingut. Viuh-viuh tõusis ta iga natukese aja tagant mitmeks sekundiks vee kohale. Kujutasin ette, mis tunne võib olla seal veekogu kohal hõljuda, täielikus sõltuvuses tuulest ja emakesest loodusest. Võimas, kuid ühtaegu kindlasti ka hirmus.

Bussile tulevaid inimesi tunnen juba peast. Nad tunduvad nii tuttavad ja lähedased, kuigi ma pole nendega elus ühtki sõna vahetunud. Üht Eesti tütarlast meenutav neiu minu tänavast järgmiselt tänavalt; Kvaløya keskpeatuses väga hoolitsetud välimusega neiu oma chihuahuaga; Ladina-Ameerika välimusega tütarlaps Korallvegenilt; järgmisest peatusest kaks nooremapoolset mehehakatist, keda ma pean parimateks sõpradeks, kes pärast kooli koos videomänge mängivad... Huvitav, kas neil kõigil on ka juba pähe kulunud, et mina vajutan punast stopp-nuppu Selnes'i kooli juures? Ehk on nad märganud, et kannan alati sama talvemantlit? Mul on punane sall? Olen alati ainus, kes selles peatuses bussilt lahkub? Vahel tahaks teiste inimeste mõtteid lugeda, aga samas ei tahaks ka.. sest nagu ma mainisin - igal inimesel on vähemalt üks halb omadus. Perfektsust ei eksisteeri ja kui eksisteeriks, oleks tema halb omadus see, et tal ei oleks ühtegi halba omadust. Ma küll ei tahaks teada, mis minust tegelikult arvatakse... kuigi kindlate inimeste puhul ma olen sellest teadlik. Siinkohal tervitaks Marianni, kes on minuga läbini aus ja kui vaja, siis võiks olla ka jõhker. :D Õnneks seda ei juhtu... Aga kui juhtub, on see hea, sest siis ma saan ennast muuta. Ma arvan, et just Sina oledki mind palju parandanud. :) Tšehhi - connecting people.

Ja siis... siis astusingi ma Selnes'i kooli juures veidi katkisele bussipeatuse kiviteele ning minu ees avanes mäenõlv, kus asub minu töökoht. Otsisin pilguga punast maja ning muigasin mõrkjalt. Teate ka, et bussipeatusest vajaliku hooneni jõudmiseks kuluks täpselt 10 sekundit, aga mingid puud ja aed on ees... nii et ma pean ringiga minema. See võtab 5 minutit. Pärast tööd on nõme, sest pean alati jooksma, kui bussist maha ei taha jääda. Aga tööle tulles on mõnus viivitada ju... Maja asub vasakul, aga mina pööran alati järjekindlalt paremale. Kõnnin mööda kivist teed allanõlva ning vaatan, kuidas lapsed kooli kimavad. Ükskord oleksin peaaegu ühe väikse poisiga uperkuuti käinud, sest ta oli väsinud ja ei jaksanud õieti ülesmäge vändata. Kõndisin turvaliselt vasakul pool rada ja tema sõtkus paremal pool, aga järsku jõnksatas kogu täiega minu poole. Pidurid said täpselt õigel hetkel pidama. Ma ütlesin valjusti "Herregud" ja ta vabandas ning tuli ratalt maha, et edasi hoopis kõndida, nägu punane peas. Hehhee.

Ja noh.. tööle jõudes muidugi hakkan mõtlema, et tahaks juba koju saada. Hakkab tulema sama tunne nagu oli Kuressaares... üürikorter kujunes lõpuks ikkagi lisaks päriskodule meelispaigaks. Alati luban endale, et lähen pärast tööpäeva magama. Luban seda endale neljandat aastat, aga tea, kas olen kordagi seda reaalselt ka teinud. Koju jõudes on ju pingelangus ja energiajänku ärkab ellu. Ja nii palju on teha...

Selline tundeline olengi just sügisene Norra-mina. Ja kui Sa mind tunned, siis tead, et ma just valetasin.