Või siis mitte nii väga. Eelmisel nädalal oli mul kaks vaba argipäeva, nii et mul oli mõnus 4-päevane nädalavahetus. Käisin šoppamas. Selleks polnud muud vaja teha kui läpakakaas lahti lüüa ja Ebay sisse toksida. Nüüd ei ole muud kui oodata... Tellisin endale saapad ja kingad. Odavad küll, aga ehk peavad vähemalt natuke vastu...
Reede õhtul läks mu toakaaslane peole. See oli soodne võimalus hästi paljude asjade ära tegemiseks. Lubasin endale, et õpin täiega norra keelt, koristan oma toa ära, tõmban kõik põrandad üle, lähen välja pildistama ja mida kõike veel, kuid õhtu lõppes siiski kurvalt ekraani silmitsedes. Või ehk mitte nii kurvalt, sest sain ju sõpradega juttu rääkida. Olin lausa nii kaua ärkvel, et suutsin ära oodata oma toakaaslase, kes astus uksest sisse ja naeris, sest ta proovis vale maja ust lukust lahti keerata... Nojah - meist paari maja kaugusel on veel teine punane maja. Peomeeleolu ja pimedus ning oledki vales majas. Igatahes, siis ma istusin ja kuulasin tema muljeid. Neil oli koolis mingi pidu, õpilased möllasid koos õpetajatega. Saatanad ja inglid olid teemaks. Nägin pilte ka ja pidin krambid saama, kui mõnd endist õpetajat samasugustes kostüümides ette kujutasin.
Pühapäeval käisime kinos, vaatamata minu naeruväärsele rahaseisule, aga õnneks Nikolai tegi kõik välja. Ostsime mingi 1-kilose popkornivalangu kaenlasse ning haarasime kaasa liitrise pepsitopsi ning läksime alla saali. Filmiks oli siis "Cowboys&Aliens" ja nagu ikka, suutsin ma isegi SELLISE filmi ajal pisara poetada. Mis mõttes... Sellega meenub ka laupäevane filmimaraton, millest erksamad olid minu arvates "Triangle" (sürr ajupudrustaja; pärast ei saa mitte midagi aru enam) ja "127 hours". Sain mitmeid pilguheite, kui pisaraid poetasin. No pole midagi teha, et mulle emotsioone kahe peoga jagatud on. :)
Pärastpoole rääkisin isaga MSNis ning sain võimaluse näha oma ilusat, armast, üle kõige-kõige-kõige paremat koera, Trevorit. Kirjeldamatult igatsen teda. Tahaksin tema pehmet karva paitada ning teda kaisutada. Ta on mu parim sõber. Usun, et igatsus on kahepoolne...
Trevor ei saanud aru, kust mu hääl tuleb
Trevor ja... mina
Vaatame üksteist
Aastaajad on vaheldunud - seda on tunda. Suvi oli soe, vihmatu, vahel harva oli pilves ilm... ja nüüd on põhimõtteliselt iga päev selline sombune udukogu üle terve linna. Vihma on isegi sadanud paar korda. Jahe on. Käin juba talvemantliga ringi, kuigi sellega on kohati palav. Õhemaga jälle hakkab külm. Tellitud saapad on praegu Oslos, nii et.. pean veel natuke ootama. Aga muidu on täitsa mõnus, kui ikka kütta ja soojalt riides käia. :) Vähemalt siin köetakse juba praegu..
Eile tabas mind kohutav traagika... ma kaotasin oma kõrvaklapi kummist osa kuhugi tee peale, kui bussile tormasin. Ei jõudnud otsima ka hakata. See-eest leidsin ta täna ilusti üles, kui kogemata teele juhtusin vaatama. Ei oska mõeldagi, mis tõenäosuse protsent sellel võis olla. Matemaatika on mu maha jätnud. Aga igatahes, tõeline ime! Aa, ja mingid pliksid (vanuseks ilmselt mingi 9-10, sest ma kõnnin tööle minnes ühest põhikoolist mööda) kõndisid minust mööda ja.. ainult üks kolmest oli minust lühem, ja sedagi veidike! Uskumatu kui pikad inimesed siin riigis on. Mitte muidugi sajaprotsendiliselt minust pikemad, aga no 80% küll... Eestis nii hull ei ole, olen 166 cm ja see on vist üsna tavaline kasv ühe eestlase jaoks.
Aa, esmaspäeval oli minu isa sünnipäev - PALJU ÕNNE! Uuesti. Ta ise juba sai oma "koogijao" kätte, aga jagan teiega ka oma imeleiutist... Tegu oli äärmiselt hea koogiga.
Aa, esmaspäeval oli minu isa sünnipäev - PALJU ÕNNE! Uuesti. Ta ise juba sai oma "koogijao" kätte, aga jagan teiega ka oma imeleiutist... Tegu oli äärmiselt hea koogiga.
Veendusin taaskord, et igasugused halvad kuulujutud NAV-i kohta on vähemalt Tromsøs täiesti kohatud. Vaevu olin jõudnud jala uksest sisse tõsta, kui minu muret uurima tuldi. Seejärel veeti mind kabinetti, õhkkond oli lummavalt vaba. Rääkisime kõigest, suutsin isegi oma koera mainida... Ee, igatahes, nüüd aitab Norra riik mind uue töö leidmisel. Olen tööotsijana registreeritud. Super. Ehk leian varsti parema töökoha ;)
Nojah. Ühesõnaga - kõht on tühi, nii et pean midagi kokkama kiiresti. Viimase aja trend - süüa õhtul kell 10. ÄÄRMISELT ebatervislik, ei soovita. Ha det bra!
PS! Lõpetuseks panen veel härdas meeleolus mõne vingema pildi oma koerast teile vaatamiseks. Kas ta pole mitte armas? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar