Jõulukink missugune

Vahepeal olid siin juba täitsa jõulud - lumi oli hüppeliigeseni. Mul oligi juba norrakate vingumisest kõrini, et talv on nii hiline sellel aastal ja mis toimub ja nii edasi ja nii edasi... Aga, kohale ta jõudis. Kahjuks püsima jäi vaid kaheks päevaks, aga selle ajaga suutsin ma ära tabada selle linna tõelise ilu. Tromsø muutub ääretult kauniks just lumega. 10 päeva pärast algab meil see aeg, kui päike horisondi tagant välja ei tule. Ei teagi, kas nutta või naerda.. Talv on nii külm ja kõle, aga samas lumi tekitab kohati maagilist tunnet, mida ükski muu aastaaeg tekitada ei suudaks. Ja jõule poleks ilma lumeta. Samas, mis ma selle külma pärast üldse vingun - mul käib keeleklassis üks noormees, kes on Gran Canarialt pärit. Edu talle. 

Ma ei suuda virmalisi ära oodata ja kindlasti üritan neist mõne pildi kah klõpsata. Aa, ja talvega kaasneb veel üks üüratult nunnu asi - skulptuuridel on roosad sallid kaelas, et neil külm ei hakkaks. Nii armas!

Väike fototõestus. Ootasin bussi. :)

Ühesõnaga - kauaks seda ilu ei jätkunud ning eile tööle minnes pidin läbima tänavajõe, mis selle vähese lume sulamisega juba tekkida jõudis. Sellise asjade käiguga ei julge ma igatahes kevadele mõelda.

Eile olin igatahes üsna masendunud ( minu tuju muutub vastavalt ilmale ) ning lisaks kõigele ka suures stressis. Mul oli eile tööintervjuu, mis oli läbinisti norrakeelne ning seetõttu väga hirmutav. Aga Kristin sõidutas mu kohale ning tegi terve tee nalja, nii et vähemalt soeng, meik, riided ja üldises mõttes ka närvikava jäid korda (ükskõik, et mu intervjueerija oli ca 60-aastane naisterahvas, kellel mu välimusest sooja ega külma poleks olnud). Jõudsin kohale 20 minutit varem ning vajusin hirmujudinatega diivanile. Suutsin igasuguseid mõtteid mõlgutada, kui äkki üks väga armas daam mulle sõbralikult käega viitas. Jaaa.. kõik läks palju kiiremini ning sujuvamalt, kui oodata oskasin - mul on töö! Jeessss! Ma olen alates jaanuarist "tilkallings vikar", millel ei ole muideks mitte mingit pistmist eestikeelse sõnaga "vikaar" - see tähendab, et mulle helistatakse seitsmest erinevast lasteaiast, kui keegi tööle ei saa minna/kedagi lisaks läheb vaja/keegi puudu on. Täpselt see, mida ma tahtsin! Ja ikka paneb mind imestama see, kui palju lasteaedu siin linnas on. Elanike arv on kuskil 55 tuhat, lasteaedu on üle 30... Pärnus näiteks on ca 10 000 inimest vähem ja lasteaedu 14 ( kui Googles vanad andmed ei ole ).

Kõik need punased märgid kuuluvad Tromsø lasteaedadele. Kui ma ei eksi, siis eralasteaedu siin märgitud pole?

Nüüd ei suuda detsembrit ära oodata - vähem kui kuu aja pärast saan juba kodupinda puudutada ja oma koera näha ning oma peret ja parimaid sõpru... Ja kui tagasi tulen, on mul kindlalt töökoht olemas. Hetkel on kõik lihtsalt ülim. :)

 

Brrrrrrrrr

Eile oli vist selle sügise kõige krõbedam ilm. Bussipeatusest tööle kõndides värisesin füüsiliselt, kuigi keha katsid talvemantel, kindad, sall ja isegi püksid (ma olen 24/7 seelikus/kleidis tüüpi inimene). Eks varsti peab talvele alla andma. Natuke jama on see, et mu soe talvemüts jäi Eestisse, eks pean siit uue ostma. Ostsin endale madalamad saapad ka väga odavalt. Madalad ja soojad, villase sisuga saapad. Jalad on ju ikkagi põhiline, mida talvel/ükskõik, mis ajal kaitsta ja soojas hoida. Külmetused hakkavad mulle kahjuks üsna kiiresti külge. Olen juba korra palavikus ka olnud. Sellel nädalavahetusel kaanisin nii palju teed sisse, et enam ei suuda sellele mõeldagi.

Eelmisel nädalal olin suht kaua kodus, sest Leah'l oli väga tugev põletik ning vaeseke läks pühapäeval lausa haiglasse. Ma muretsesin nagu segane ning suutsin ennast iga asjaga närvi ajada. Näiteks kaotasin pea kogu selle tööotsimise asjus, aga õnneks täpselt sel hetkel, kui ma endale ütlesin, et "Nii. Ma mõtlen positiivselt. Ma SAAN jaanuaris uue töö.", tuli mulle kiri, et sõbranna ema räägib teiste lasteaia juhtidega ja mul on võimalus töö saada. Homme helistan lasteaia juhatajale. Super! Nüüd õpin hoolega norra keelt jälle. Keelekursusel olen teistest oma kahe peatüki jagu ees, sest mul on õhtuti kodus igav. Verbid on põhiteema. Õudne. Erandsõnad peab kõik pähe õppima. Õnneks enamikele sõnadele on mineviku jaoks reegel.

Kõige rohkem eksimusi hakkab ilmselt tulema artiklitega... Norra keeles on kolm artiklit - en, et, ei. Ja no... katsu need kõik pähe õppida. Mingit loogikat ei ole, lihtsalt ajalooliselt on niiviisi välja kujunenud. Muud ei jää üle, kui tuupida, tuupida ja veel kord tuupida. No, mõnedel asjadel on loogika ka. Näiteks naissoost isikud (tüdruk, naine, neiu, tütar, õde)  tähendavad alati artiklit "ei" ning meessoost "en". Aga.. muude sõnade puhul seda nagu pole. Isegi kõlaliselt ei ole mingit erinevust. Ja sõnu on ju nii palju...

Eile sain siis, nagu eelnevalt mainitud, nautida Tromsø ilma. Passisin terve päeva tööl ning kui koju hakkasin minema, sain kaela rahevalangu. Olukord kippus üsna ebamugavaks kiskuma. Muidugi, päästva bussipeatuse katuse alla jõudes lakkas sadu ning jäi vaid jääkülm põhjatuul. Ja siis, bussist välja astudes, oleksin ma peaaegu ära lennanud. Ja tegu ei ole vaid piltliku väljendiga, vaid nii oligi. Bussijaam on tuulisest merest vaid üle tee kõndida. Peatused rappusid vapralt ning mina ja kümmekond teisi õnnetuid olime tihedalt külg külje vastus, et ellu jääda. Ma nägin isegi kesklinna tänavatel puuoksi, kuigi seal puid ei ole.

Ja täna siis minu jalutuskäikude tipphetk. Tahtsin niisama kuhugi vaiksesse kohta minna, loodust nautida, "maakas" nagu ma olen. Niisiis avastasin enda jaoks ühe kõrvalise raja kuskil fjordi ääres. Meri mühises, ilm oli kummaliselt soe ning õhus oli lummav sügisene vaikus. Ja... võin vanduda, et sel samal hetkel, kui pead pöörasin, et merd silmata, ilmusid teiselt poolt puude vahelt kolm põhjapõtra. Tulid rahulikult võsa vahelt välja, üks mälus tuimalt rohtu ning teised kaks vaatasid mind hindava pilguga. Kõrvalt jookseb maantee, nii et inimeste/müra/käraga on nad ilmselt harjunud. Nii lahe! Mul tuli täielik jõuluvana tunne peale. Ja neil on ikka võimsad sarved. Ja kuna ma tahtsin linnamelust ja tehnikast eemal olla, siis olin ma seal ilma kaamerata ja telefonita. Äärmiselt kahju...

Ja pimedamad ajad on nüüd ees... Juba läheb ca 10-11 paiku valgeks ning 2-3 paiku hakkab hämarduma... Polaarööd, siit ma tulen!