24/7 päikest ning kevad piilub :)

Mõned nädalad hiljem kui Eestis saabus ka siia kevad. Salakaval on teine ainult.. käisin 14 soojakraadi tähistamiseks ilma sallita ja jakita mingi 10 minutit väljas, et poest juurvilju tuua, ja juba tunnen kerget kraapimist kurgus. Jess! Lisaks kõigele on nüüd jälle mingi nõme torm vahelduseks külla tulnud, eile isegi lombid ähvardasid lainetada. Töölt koju minnes pidin ära lendama, täna on ilmselt sama seis. Kolmapäevaks lubab õnneks juba 12 kraadi jälle.

Lumi on tänavatelt ja majade ümbrusest täielikult läinud, aga puude varjus on praegu võimatu ilma kummikuteta liikuda. Ma ei suuda ära oodata, millal ma jälle Prestvannet äärde pildistama saan minna, aga seal on ka hetkel päris lumine-lögane-porine olukord. Mõnedest kohtadest on lumevaip ära ka sulanud, aga järvest pole haisugi. Ainult põhi paistab. Aga ega kevad tulemata jää ning ehk vihmad kustutavad ka Prestvannet janu. :) Lisaks algasid meil ka polaarpäevad. Minu jaoks hakkasid varased ärkamised juba umbes kuu aega tagasi. Kui päike ikka akna vahelt täpselt silma piilub, on võimatu edasi magada. Vähemalt vihmastel päevadel saab veel kuidagi sõba silmale... Praegu on ka kell 1 öösel ja täiesti valge.

Mulle meeldib see, kusjuures. Paljud vaatavad kahtlustava pilguga ning küsivad, et kuidas ma magada saan ja ütlevad, et täiega nõme, aga... sellega harjub ära. Ja tegelikult mulle isegi meeldib, et ma kaua magada ei saa. Aega on kuidagi väga palju juurde tekkinud. Olen õppinud mingiks eriti vingeks kokaks, või noh... arvestades minu eelnevate kokkamisoskustega olen ma nüüdseks suisa gurmeekokk. :D

Nämmnämmnämm...

Kolmapäeval oli 16.mai, nii et kõik läksid järgneva päeva puhul välja pidutsema, kaasa arvatud mina. Ma ei tea, kuidas me Marva korterisse ära mahtusime kõik, aga ülivinged sõbrad on mul siin ikka. Üritan hoolega vältida teadmist, et varsti me enam koos väljas ei käi ning kõik, mis alles jääb, on pildid, videod ning põgusad meeldetuletused olemasolust kuskil Facebook'i lehekülgedel... Kuigi ma ootan väga enda põnevat suve (olles just ostnud lennupiletid nädalaks Saksamaale, Lady Gaga kontserdile, Positivuse festivalile ning plaanides road-tripi või niisama koosolemisi parimate sõpradega; lisaks kõik ülikooliga seonduv ning autokooli lõppastmekoolitus), muutub meel siiski nukraks ning tahaks aega tagasi pöörata. Elaks vabalt veel terve selle aasta läbi, ning siis veel ja veel ja... Võib vist kindlalt öelda, et üks osa minust ja minu südamest jääb alatiseks Norramaale elama ning minuga tagasi ei tule.  See on minu armas ja unustamatu Mehhiko-Norra-Afganistani kooslus:

 Kristell ja Susann

 Marva 

Igatahes - miks siis kõik sellel päeval pidutsevad alati? Järgnev päev, 17.mai, on Norra iseseisvuspäev ning samaaegselt ka russide viimane pidupäev enne eksameid. Russid on nagu meie tutid, ainult et nad panevad kogu aeg pidu ning tõmblevad öösiti tümpsuvate autobussidega ringi ning lärmavad täiega. 17.mail on nende rongkäik läbi linna. Tegin sellest video ka. Üks tuttav on ka russ ning tean, et nende grupp pidutses terve eelneva öö JA ööl enne seda (ei imestaks, kui veelgi kauem), nii et kõik noored on ilmselt magamata. Video:

Nii mõnus, et nüüd saab jälle pikemalt õues viibida. :)

Kevad-kevad, kus sa jääd

Sest ma kuulen kogu aeg, kuidas Eestis on 10 kraadi sooja (parandus: just 5 sekundit tagasi ütles Sannu, et vahepeal oli 15) ja kevadlilled juba õitsevad, samas ise võitlen kangekaelse talvega. Ilmad võib-olla lisavad ka meeleolusse kurvemaid noote. Kuigi väga külm ei ole, tuleb pidevalt mingit nõmedat vihma/lumeollust kaela. Ja nagu ikka kehtib reegel, et kui Anett istub toas, paistab päike, kui aga nina tänavale julgen pista, tuleb mingi rahehoog kaela. Tänavad on vastikud niisked ja kummikuid ma ka ostnud pole. Oslos olevat ka juba 18 kraadi sooja olnud. Kadedus...KUIGI, meil on vähemalt päike üsna pikalt väljas juba - mingi 16 tundi või nii. Ning eile sain ma oma kevadise jakiga ilma külmetamata tööle ja keskööl töölt tagasi.  Siiski, kui uksest välja astuda, on vaatepilt kõike muud kui kevadine:

Töö.. jah...Sain ka uue töö ja olen väga rahul. Olen ühele ratastoolis tüdrukule assistendiks. Arvan, et see on hea võimalus saada kogemusi tulevaseks karjääriks, kui mu plaanid muidugi muutuda ei kavatse. Viimasel ajal juhtub seda tihti. Vahepeal tahtsin politseikoerte treeneriks või füsioterapeudiks saada juba. :D Tööpäevad on väsitavad ja pikad, näiteks ühel nädalal kella kaheni öösel, isegi kolmeni, aga väga huvitavad ning mulle pakub rõõmu, et saan kellegi ellu erinevust tuua. Ja pikkadel tööpäevadel päästab mind takso, mis on ilge raharöövel, aga muud üle ei jää. Viimane buss väljub 10 minutit enne keskööd.

Seoses tööga olen vahel koos oma tööandjaga ka Tromsø ülikoolis ning ei suuda ära imestada selle suurust. Ülikooli hooned moodustaksid nagu väikese linnakese. Majade vahel on kõnniteed, sõiduteed, ülekäigurajad ja isegi kiosk ja muud taolist. Täiega vinge. Majades sees liigeldes on võimalus eksida veelgi suurem... Lisaks saan tasuta loengutes ka istuda, mis on hästi äge! Kui sellest ainult CV-l kasu oleks... :D Oma tööandjaga käin ka festivalidel, ujumas, jalkat vaatamas...  Ühe mängu ajal hakkas paksu lund sadama. No ikka nii paksu, et isegi mu telefon jäädvustas (zoomitult, kusjuures) saju mingit moodi filmile:

Selle klipi lisamisega meenub ka see, et pidin ühe video veel lisama... mul kukkus 5 eurosenti põrandale, aga pärast leidsin selle hoopis läppari ekraani ülaosast. Mul oli pärast tükk aega lõbus:

Käisin üle pika aja kinos ka. Kindlasti on kõik kuulnud, et "The Hunger Games" põhjal tehtud film hakkas hiljuti kinodes jooksma. Soovitan soojalt, hea film on. Raamatud, muidugi, on kordades paremad. Homme lähen vaatan niisama moe pärast Titanicu 3D versiooni ka. Tegelikult olen täitsa põnevil. 3D ei muuda enamasti minu jaoks midagi, aga iga kord lähen uuesti sama mõttega - äkki SEE film on 3D-na parem...

Muidu on viimasel ajal tuju kuidagi nukker. Kahju mõelda, et varsti Norrast ära lähen, samas on kurb, kui Eestis olevatele lähedastele mõtlen. Mariann on üldse Soomes omadega ja ma Norras ja... tahaks lihtsalt aja maha võtta ja Pärnusse minna. Mannu kodulõhn tuleb isegi ninna... Vähe ei sööks praegu onnis krõpsu ja vahiks tornaadosid YouTube'ist. Tahaks raha kõrvale panna ja Soome minna korraks. Kasvõi nädalavahetuseks. Meil oli ilmselgelt Detsembris liiga vähe aega koosolemiseks pärast pea poolt aastat lahusolekut. Suvi, tule kiiremini!

Tahaks grillida.

Imedemaa

No millised ilmad! Kolm päeva järjest on pea kohal olnud vaid sinine taevas ja mõnus, kevadine päike. Temperatuurivahemik jääb -5 ja +5 vahele, korraks oli isegi 7 kraadi sooja. Õhtuti on siiski tavaliselt miinuskraadid. Üleüldiselt, nagu ma juba varem kuulujutte kuulsin, jooksevad päikese välja ilmudes kõik norrakad õue. Ma võin tunnistajana kõigele kahe käega alla kirjutada. Aga ma ise olen samasugune ja seega olen ma ka kõik need kolm päeva midagi teinud.

Laupäeval käisime Prestvannet ääres jalutamas. Seal selgus kohemaid, et mul olid eriti valed saapad välja valitud. Hea, et oma kaamerat puruks ei kukkunud. Aga megailus oli küll. Lisaks avastasime ühe huvitava poe, meteoroloogia instituudi (sealt ma neid virmaliste kaameraid terve talve siis jälgisingi), saami lasteaia, mingi kooli... Kõik ühel pool järve ja minu maja lähedal. Varem pole teadnud ka, et seal nii palju asju on.

Hetki laupäevast:

 Minu maja punane ots paistab vasakul, puude taga.

Pühapäeval läksin koos Marva ja Susanniga väiksele jalutuskäigule Dalheimi. Mööda mägesid 6 kilomeetrit kõndida on üsna kõva katsumus, eriti paksu lumega. Ja sellel õhtul ma alles mõistsin, kui pikaks on päevad juba veninud. Millegi pärast arvan, et päevad on siin juba pikemad kui Eestis, aga see võib tulla sellest, et ma olen harjunud pea ööpäevapikkuse pimedusega. 

Külmunud kosed

Marva kiusab Susanni

Mina kiusan Susanni

Täna käisin sõpradega raamatukogus istumas. Nemad tegid koolitöid, ma õppisin norra keelt ja lugesin norrakeelseid raamatuid. SÜG-i ajad tulid meelde ja ühel hetkel leidsin end unistamas ajalooõpikust, märkmete tegemisest ning jutustama õppimisest. Õudne. Aasta tagasi oleksin ma ennast kuuldes vast pead vangutanud ja minema kõndinud. Sabrina juures käisime ka istumas. Ta söötis igast head-paremat sisse ning nüüd tunnen end 10 kilo raskemana. Aa, tal on mingi massaažiaparaat, mis maksis mingi 200 eurot. Aga noh, vinge asi ikka. Kangesti ajab sügelema. Veri ilmselt sai üle pika aja ringlema, hehe... Kindlasti lähen veel ja siis võtan kaamera ka kaasa. Ta elab väga ilusas kohas ning seal saaks häid pilte. Nii tore, et soojemaks läheb... Kuigi ma kardan natuke neid tänavajõgesid-koskesid, mis sulavetega mühisema hakkavad. Peab vist kummikud varuma.

Huvitav...

Niisiis, ilmataat otsustas ühe suure kuhja lund korraga maapinnale saata ning see tekitas üsnagi suure kaose. Esiteks, päeval, mil paksult lund sadama hakkas, sõitsin just esimest korda bussiga Põhja-Tromsøyasse, kus ma varem kordagi käinud ei olnud. Jälgisin ärevalt bussiplaani ning läbitud peatuste arvu. Siin mingi valjuhääldi peatuste nimesid ette ei ütle, pead ise teadma. Umbes 5 peatust enne minu oma läksid kõik peale minu maha ning bussijuht küsis üpriski vastumeelselt, et kuhu siis nüüd mina küll kavatsen minna.. Ja kuna ma suhteliselt kõhklevalt oma peatuse nime ütlesin, pani ta mu omakorda kaks peatust varem maha. Ise veel tegi ülihead nägu, küsis, kust ma pärit olen ja mis ma siin teen ja kuidas meeldib... Igatahes, pärast läbi lume edasi rühkides ning järgmisi peatusi otsides mõtlesin, et põhjuseks pidi olema see lumekuhi sõiduteel, mida ta ületada ei 'viitsinud'.  Kuigi nägin, et seda oldi juba lükatud ning natukese aja pärast lükati taas. Tüüp tundus üsna kindel olevat, et järgnevates peatustes teda keegi ei oota.

Bussidega meenub veel see, kuidas paar päeva tagasi tööle minnes bussijuht keset teed peatus (autod poleks meist igal juhul mööda pääsenud) ning üht hädas daami ning tema kaasat abistama tõttas. Buss seisis, uksed olid lahti, külm õhk tuli sisse...  Inimesed vaatasid täiesti tühjade emotsioonidega väljas toimuvat, ainult mina tundusin nõutu olevat. Õnneks see tal väga pikalt aega ei võtnud, said paarikese lumevalli pargitud auto ilusti tee peale tagasi, aga... Mõtlesin, et kas ka kuskil mujal sellist pilti kohtaks? Ei kujuta küll ette, et mõni bussijuht kahjutundest kedagi aitama läheks, pigem mõtlevad kahjurõõmsalt, et tore, et nende buss kuskil kinni pole.  Tööle jäin ma igatahes hiljaks, aga see ei huvitanud kedagi. Isegi vabandama ei pidanud. Tervitasid rõõmsalt ja küsisid, ega mul õues külm ei olnud.

Samal päeval tagasi sõites jäime bussiga künkale kinni. :D Nii libe oli. Üles ei saanud, alla oleksime kohe tuisanud, kui vaid pidurit peal poleks hoitud. AGA... meie taga oli pikk autorivi. Sel hetkel mul oli küll hirm. Mõtlesin, et tekitame kindlasti ahelavarii, olin suisa 100% kindel, ja üritasin välja mõelda, kuidas ma bussi tagaotsast ette poole saan, et ma viga ei saaks ja... siis järsku olime üle künka. Ma ei mäleta, kuidas ta selle saavutas, aga kõik plaksutasid ja bussijuht ajas rõõmsalt pöidla püsti. Nii imelik (ja mõnus), kuidas inimesed siin nii rõõmsad on! Natuke pärast seda kogemust jättis bussijuht bussi seisma ning käskis kõigil jala edasi minna, et ta ei saa normaalselt sõidetud. Vabandas ja inimesed läksid ilma protestimata välja, et kesklinna poole edasi jalutada. Sealt pole väga pikk tee olnud. Minu õnneks väljusime täpselt minu kodutänavale viiva tee ääres. Aga... ma ikkagi pidin mitu korda mõtlema, et kas ma olen nüüd siis Põhja-Norras või.. kuhu ma sattunud olen? Kuidagi nii palju segadust, kuigi lumega peaksid nad ju harjunud olema. Olgu, peab tõdema, et nii palju lund pole ma linnatänavatel varem näinud, mõned kuhjad meenutasid Muhu kodu ümbruses olevaid valle. Kuigi, müts maha nende lumesahkade ees, mis iga poole tunni tagant tänavatel vuravad. Vinge töö teevad ära ning keegi koju lumevangi jääda ei saa.

Ilus on siin Norras küll selle lumega.

Lumemütsidega majakesed

Lumi bussipeatuse taga

Minu kodutänav

Lisaks olen hakanud oma unenägusid üles kirjutama ning mäletan seega peaaegu igal öösel nähtud und, vahel isegi mitut. Uus põhjus hommikul end kiiresti üles ajada, et uni meelest ära ei läheks. Ja ma hakkasin jälle kahtlema, et äkki peaks Tartu Ülikooli psühholoogiasse ka üritama sisse saada. Ma tean, et see on raske, aga see pole võimatu. REV kohale saaksin ju ikka... Hmmmm...

Veel neid ilusaid looduseimesid

Veel peaks ära mainima, et meie linna tulid veebruari algusest uued bussid. Suur osa vanu busse (mis on tunduvalt paremas korras kui mõned Tallinna logud hetkel) müüdi Eestisse, huvitav oleks teada, kuhu täpsemalt. :)

Olen ka täiega muutuste keskel... Korra käib peast läbi, et jääks üheks aastaks veel - mis see ikka oleks. Saaks raha teenida, sest nüüd, kui keel suus, pole töötamisega probleemi... Saaks mõelda veel, mida teha tahan täpsemalt.. Saaksin ülejärgmisel aastal ülikoolis ühe aine võtta, mida sellel aastal ei saa...
Ja järgmisel hetkel on kõik risti vastupidi. Tahaksin, et juba suvi oleks, tahaksin ülikooli, tahaks hea hariduse omandada ning seejärel ausaks tööinimeseks saada. Ühesõnaga - palju mõtlemisainet järgnevate kuude jooksul...

Hetkel olen üsna väsinud, ehk kirjutan pikemalt millalgi lähitulevikus. Ha det bra!

Jeee!

Astusin koduuksest välja ja just siis tuhisesid nad üle mu pea. Vinge!

Tööinimene

Tunnen end suure inimesena, sest käisin täna tööl ja koju jõudes pidin kohe süüa hakkama tegema. Kõht oli äärmiselt nõudlik ning ei lasknud mul jalgu pikemalt kui minut-paar puhata. Kartulid pehmenevad pliidil ja vorstid on ahjus, nii et nüüd on hetk aega kirjutada.

Sain siis uue töö, siiani olen kolmes lasteaias käinud. Esimene kannab nime Sjømannsbyen ja on samas ka see lasteaed, kust ma omale tööotsa üldsegi kauplesin. Esimene päev tööl sain endale kohe sõbrannad kaela, kuigi platsis olid ka ühed kaksikud tüdrukud (igavesed paharetid) ning mõni kiuslikum poisiklutt. Aga järgmisel päeval tagasi minnes olime kõik juba sõbrad ning üldine vastuvõtt oli väga vinge. Pärast kuulsin ka, et mind olevat teistele juhatajatele kiidetud ja soovitatud.

Teises lasteaias oli kuidagi teistsugune õhkkond, sest lasteaed on terviklikult näitlemise kallakuga ja kui ma täna lõunapausi ajal õigesti aru sain, siis ka ainuke uskliku baasiga lasteaed. Ma ise küll midagi usuga siduda ei osanud. Aga lapsed olid kuidagi äärmiselt ilmekad, rahulikud ja armsad ning ma sain kõigest aru, sest kehakeel käis kõigega alati kaasas.

Kolmandas on õudusunenäolapsed, aga samas ongi huvitav. Selles lasteaias pole kõrvadel hetkegi puhkamiseks, lapsed kannavad selle eest hoolt. Aga töötajad on ÜLIVINGED. Ei jätnud mind kuskilt välja, võtsid mind kui omasugust, kiitsid mu keeleoskust ning õpetasid mulle veelgi uusi sõnu.

Täna oli lasteaedadel 'solfest', mis on nagu.. päikesepidu eesti keeles, seega arvasin, et mind tööle ei kutsuta, kuna sellest traditsioonist ma eestlasena midagi ei jaga ikka. Otsustasin äratuskellata kauem puhata, aga... telefon siiski helises ning tunnike hiljem astusin rahulikust talvevaikusest äärmiselt ärevasse ning põnevil õhkkonda. Lapsed tulid õue, istusid ümber tuleplatsi, välja toodi laste enda meisterdatud päike. Siis ootasime päikest, laulsime päikesele laule, kasvatajad rääkisid muinasjutte päikesest... aga laste kurvastuseks päikest ei tulnud. Pilved olid ees ja õige päev on vist nagunii hoopis homme. Aga pole midagi, lasteaias sees söödi päikesekukleid (täitsa metsas, kui head need saiakesed on!) omaenda tehtud päikesepildilistel laualinadel ning joodi sooja kakaod vahukoorega. Mmmmm.... Pärast seda tundusid mulle kodust pakitud võileivad täiesti tühistena.

Norra keele kursustele lähen järgmisel nädalal vist viimast korda... Tunnen lihtsalt, et mul pole mõtet seal käia. Kui uue teema võtame, saan selle põhimõtteliselt 5 minutiga selgeks, aga õpetaja võtab seda veel 3 neljapäeva läbi.  Mulle (ja kindlasti teistelegi) piisab vaid ühest neljapäevast. Minu poolest võiks rohkemgi teemasid ühes neljapäevas läbi võtta. Seega otsustasin iseõppijaks hakata, raamat ja töövihik on mul ostetud ning sõbrad kõik valmis aitama. Ja säästan natuke raha ka (kursuste raha jaotati kolmeks - ma olen kaks ära maksnud ja nüüd viimast ja kõige kallimat ei pea, sest ma ei lähe enam nagunii..). Kahju on, et Laurat (mu pinginaaber) enam ei näe ja Vladiga eesti keeles suhelda ei saa. Pean kindlasti järgmine kord meiliaadresse lunima.

Lõpetuseks lisaks siia ühe pildi Tromsdaleni sillast, mille katsetuseks oma uue statiiviga tegin. Nüüd lähitulevikus pidi palju virmalisi tulema, nii et ma niii-nii-nii-nii väga loodan, et ma saan nad ka pildi peale! Ma juba 2 nädalat loodan...

Virmalistemaal

Pea kahe kuu pikkune vahe on minu postitustesse sisse tulnud, aga... eks uuel aastal uue hooga. :)

13.detsembril maandusin Tallinna lennujaamas ning pagasi saabumist oodates pidin endale tunnistama, et eesti keele kuulmine oli küllaltki harjumatu kogemus. Eriti hulluks osutus asi siis, kui läbi väravate vanemate juurde astusin ning oma eesti keelt neile demonstreerima pidin. Ma ei tea, kas ma kõlasin ka kuidagi teistmoodi või mitte, aga endal oli küll imelik midagi muud peale inglise/norra keele kuulda.

Ilmaks polnud ma absoluutselt valmistunud. Jalas olid mul sellised mõnusad villased saapad, mille Norra lume jaoks soetanud olin, Eestis tervitas mind aga lomp lombi järel. Uutmoodi kogemus oli ka päike, mida polnud tükk aega näha olnud. :) Üleüldine tunne oli muidugi rahulolev ning ees ootas sõit Muhusse, kus oli ootamas minu pisike, nunnu Trevor. 

Ja otseloomulikult, üks esimesi mälestusi lisaks oma mõnusale voodile on minu koer. Ta oli ka üsna õnnelik, et ma koju saabusin ning ikka sama nunnu kui varem. Kartsin enne kojujõudmist, et ehk on ta mu hoopis ära unustanud.

Musu

Pärast esimest hullamist nägin selline välja... :D

Loomulikult oli terve Eestis veedetud aeg ära planeeritud ning esimene külaskäik oli minu tädi Riina ja tema poja Jako juurde. Nii tore oli neid näha. Mängisime Jakoga playstationil ja ma sain kogu aeg pähe :D Ja noh... Lihtsalt tore oli nende keskel olla. Mingi hetk läksime Jakoga poodi, sellest hetkest on meeles väga ergas seik üllatusmunade ostmisel... Ühesõnaga, kõik oli hästi vinge,  pidin ööseks jääma ja puha...  Ja siis jäin väga vastikult haigeks. Ema ja isa viisid mu koju. Mitte miski sees ei püsinud ja enesetunne oli ikka väga kehv. 24 tundi hiljem polnud haigusest märkigi.

15 minutiga kõik läinud.

Kokku sain otseloomulikult Marianniga... aga aega jäi meil väheks. Kõige selle tasategemiseks, millest me ilma oleme jäänud, oleks olnud rohkem kui 2 päeva vaja. Kahjuks enamik pilte, mis sellest reisist jäädvustatud, on vaatamiskõlbmatud (vähemalt teie silmade jaoks) ning seega jäävad avalikustamata. Aga mõndasid pilte saan teiega jagada ikka...

Mannul on hästi nunnud rotid. :)

Ehitasime endale ka pesa...

Lisaks tegime lolle pilte nagu ikka, aga need on kõik censored...

Jaaaa tegime end meesteks.

Ühesõnaga, täiesti tavalised  Mannu&Neti. Ei suuda ära oodata, millal jälle näen sind!!!

Jaaa teine oodatud kohtumine leidis aset minu toas PIRETIGA. Jeeee! Käisime Hurtsi gig-il ja fännasime Adelet, aga sedagi aega oli natuke liiga vähe. Sellest õhtust on üks video ka, aga... ei. Lihtsalt ei.

Kinkisin Piretile

Private gig

Järgmine hetk, mis meenub on siis jõulud. Mustad, kõledad, lumetud jõulud... Aga õnneks kodusoojus ja armastatud inimesed muudavad ka vastiku ilma heaks. :) Pere oli koos ning minu vanatädi Helgi ostis mulle hästi palju Kalevi piparmündikomme, kuigi nendest kaks pakki on mul juba hävitatud. :D Issi kinkis mulle statiivi!!! Nii et nüüd on mul ehk võimalus teha paremaid pilte. :)

Mustad jõulud... Bäh..

Meie jõulukuusk! :)

Männikäbi kuuseoksal..

Jaaa minu tibud...

Kokkuvõtteks... Igatsen Eestit väga-väga-väga palju! Ehk varsti pääsen tagasi. :)

Edasi reisisin Inglismaale, kus veetsin nädal aega sõpradega. Ühes majas olid koos ameeriklased, inglased, brasiillane, eestlane ja norrakas. Suht äge. :) Selle külaskäigu saan ka vast piltidega ära näidata. See postitus tuleb vist üsna pikk...

Owen ja mina(pluss deodorandipudel; ma ei tea, mida ma sellega tegin)

Italo, mina, David

Mõnus Inglismaa ilm + mina ja Italo

Rikun pilti like always

 Vaatan üle hommikuse Inglismaa pinna... 

Ning seejärel kasutan uudseid mooduseid õndsa, talvise 1.jaanuari üleelamiseks

 PÄIKE!

 Ja kohustuslik Starbucksi pilt

Ning krõpsumaania Inglismaa moodi 

Ja nüüd.. Olen tagasi oma mõnusas, lumises Norras. Koduuks on küll jää tõttu kinni kiilunud ning noh, tee selleni on lumevalli mattunud, aga ilmad on ülimõnusad. Ahjaa.. Kui tagasiteel lennukis uimasena ringi vahtisin,  teatas äkki stjuardess, et aknast on näha virmalisi. Ja lendasimegi nendest kirjeldamatutest looduseimedest mööda... See oli midagi, mida ei saa kirjeldada; seda peab nägema. Tundsin end kui fantaasiafilmis olevat ning olin järgneva õhtupooliku jooksul väga rõõmus ning miski mind heidutada ei suutnud.

Homme lähen kella ühest Sjømannsbyeni lasteaeda lepingut sõlmima. Taaskord pean vaid norra keelega hakkama saama.... Soovige mulle edu! :)