Külastuskäik Oslosse

Nädalavahetus oli tegus. Neljapäeval tegin ära kõik ettevalmistused ning olin pärast enda üle ülimalt uhke. Käisin täiesti iseseisvalt postkontoris pakki ära toomas, võtsin raha välja, ostsin kõneaega ning laadisin bussikaardile 30 päeva juurde. Hääl küll natuke värises, aga pole hullu. Mida ei osanud oodata, oli see, et pakiga sain endale ka pangakaardi. Alguses väideti mulle järjekindlalt, et mulle pole võimalik pangakaarti väljastada, sest mu tööleping on lühem kui 6 kuud. Aga ilmselt on pangati need nõuded erinevad..?

Reedel sööstsin kohe pärast tööd välgukiirusel koju, tegin natuke süüa ning veetsin otseloomulikult kolmveerand tundi telesarja "Heroes" osaga. Siis vaatasin ma valesti kella ning jooksin, keel vestil, bussipeatusesse, sest oleksin ju peaaegu bussist maha jäänud. Kui selgus, et tegu oli väikese silmaväärahtusega, passisin bussipeatuses oma 25 minutit. Vahepeal läks veel kolm erinevat bussi, mille sihtpunkt küll kahjuks minu omaga ei ühildunud, ja haarasid endaga mituteist inimest kaasa, mina aga istusin ja istusin ja istusin oma kohvri otsas...

Aga õnneks oli abiks muusika. Lennujaamas pabistasime oma meigikuhja pärast, kuid, nagu alati, ei olnud mingit probleemi. Pärast turvakontrolli edukat läbimist läksime Susanni juurde baari, kust ma endale suure rammusa Daimi jäätise tellisin. Vaieldamatult minu lemmik jäätis läbi aegade... Aga jah. Kõige rohke venib aeg lennujaamas lennukit oodates, kuigi päris omapärane ja naljakas oli Susanni töötamas näha. :D

Gardermoenis maandusime umbes kell 21:30 ning, lollid nagu me oleme, veendusime, et lennujaamast ronge enam ei lähe. Seega pidime bussiga minema. Pärast bussi istumist selgus muidugi vastupidine. Kirumist jagus - bussi eest maksime 2 korda rohkem ning loksusime ka kaks korda pikemat aega... Lisaks kõigele pidime bussiterminalist hotelli takso võtma. Kui on suurem vajadus oma rahast lahti saada, on esimene valik üks pikem taksosõit Norras...

Hotell oli muidugi viimase peal. Hommikul saime söögisaalis kokku ning nautisime parimat hommikupoolist väga pika aja jooksul. Leivad, saiad, singid, juustud, vorstid, lihapallid, munapuder, munad, tomatid, kurgid, küpsised, koogid, arbuusid, ananassid, kiivid.. Ja nii edasi. Ja kõiki neid võis lõpmatus koguses sisse ajada.

Nagu näha - minu tuba. :D

Pärast kõhukinnitust läksime nimepeole, mis oli natuke linnast väljas. Nimepeod on siin sama tavalised kui sünnipäevad või pulmad. Sisse astudes tervitavad kõik vanemaid nagu presidendi vastuvõtul... :D Kõigile on nimesildid laual valmis ja tegu on loomulikult äärmiselt piduliku üritusega. Pidu oli väga hästi planeeritud ning, nagu ikka, saime rikkalikult süüa. Tutvusin ka paljude uute inimestega, kes kõik ülihästi inglise keelt oskasid. Nii 15-aastane noormees kui ka 50-aastane härra rääkisid minuga paremas inglise keeles, kui mina kunagi välja oskaksin võluda. Lausa kadedaks võib teha... Samuti sain oma norra keelt proovile panna ning sõbrad-tuttavad sattusid sellest nii vaimustusse, et kutsusid inimesi laua äärde ning lasid mul ühte ja sama lauset korrata. :D

Sinna lisandus veel kaks kooki... Ja ma suutsin proovida ainult nelja sorti :D

Ei pea vist mainima, et kogu aeg oli väga külm, isegi külmem kui siin põhjas. Õhtul läksime mingisse jalkabaari ning ma sattusin ekstaasi ja peaaegu karjusin koos teleka ette kogunud noorte meesfännidega, kui Villa värava lõi. Aga siiski läksin veidi varem ära kui teised, sest ma olin üsna väsinud ning tahtsin kähku magama minna. Tegelikkuses vahtisin telekat (kus on, muide, eestikeelne menüü, ma vähe ei olnud elevil või..:D), tegin läbi akna pilte ning jäin raadio saatel magama. Pildistamise ajal aga toimus nii mõndagi, näiteks järsku saabus politsei minu akna alla kõrtsi/baari/mille iganes ette ning natukese aja pärast saabus ka kiirabi. Mingi mees veeti kiirabiga kähku minema ning baari töötajad puhastasid tänavat ning toole verest puhtaks. Õnneks mees oli omal jalul ning midagi hullemat viga ei olnud. Ma muidugi terve aeg klõpsisin ja ei jätnud ju üldse kahtlast muljet.. Õnneks mu tuba oli seitsmendal korrusel. Agaaaa, politsei uuris-puuris-küsitles-tegi märkmeid-luges tšekke ming oli seal nii pikalt, et ma vajusin voodisse ning kuulasin hoopis klassika raadiot. 

Mängisin pika säriga...

Kuni järsku ilmusid politsei ja kiirabi. Esimesel pildil on kannatanut toolil istumas näha, kui pilti suuremalt vaadata. Verepiisku ka...

Pühapäev oli ringimüttamispäev. Avastasime Oslot ning suutsin muidugi jäätist süüa (üllatus, üllatus - DAIM!), kuigi õues oli väga jahe...Käisimem väikestel tänavatel ringi, uurisime elu, sõime mingis restoranis... Veetsime pikalt aega laste mänguplatsil, kus oli niiiii palju erinevaid inimesi! Nii lahe! Mingi väike mustanahaline poisiklutt käis veendunult meile banaani pakkumas ning demonstreeris oma kiivri pähepanemise oskusi. Jah.. Mingil hetkel nägime narkodiilerit. Teised sosistasid hästi vaikselt "Vaata, narkodiiler vist.." ja ma täiega valjusti karjusin üle tänava "NARKODIILER?" Õnneks ta ei kuulnud. 

Laste mänguplats

Ma algul ehmusin, kui seda puu otsas nägin :D

Sattusime Oslo maratonile ka peale..

Tasuta jalgrattad - ainult et pärast peab tagasi panema. Hea idee turistidele! :D

Tagasi jõudsime alles keskööl. Olen tööl ning haigutan nagu segane. :) Aga reisiga olen rahul. Kogemustepagas on mitme kogemuse võrra rikkam! ;)

Uued katsumused

Nende päevade jooksul, mil siia kirjutama pole sattunud (järjekordselt..), olen igasuguseid asju teinud-proovinud-näinud. Mõne asjaga läks õnneks, mõnest asjast ei julge rääkima hakatagi... Aga mu kõige õlisem ja kuumem ettevõtmine oli kartulikrõpsude tegemine. Hull idee, ma ütlen teile. Ühesõnaga - liiter õli, paar näppulõikamist (eriti õhukesed viilud pidi tegema), tohutu hunnik kartulilaastakaid ja soola. Suitsuanduri lõugamist pole vaja mainidagi. Asi seisneb selles, et liiter õli tuleb madalal kuumusel keema ajada (hästi väikesed mullid hakkavad põhjast kerkima...aga mitte nii, et tuba suitsu täis oleks... ehk mitte minu stiilis). Seejärel tuleb ükshaaval kartulilaastakad (kõige parema jämedusega jäävad nad siis, kui koorimisnoaga lõigata) õli sisse asetada ja oodata, kuni nad.. noh, krõpsulaadseks muutuvad. =D Seejärel võib kasutada fantaasiat ning lisada ükskõik milliseid maitseaineid. Kuna mul koorimisnuga ei olnud, jäid enamik minu krõpsudest pigem praetud kartuliteks...

Lõpptulemus oleks pidanud selline olema... Rõhk sõnal OLEKS.

Niisama tänaval kõndides on ka paar asja silma hakanud. Siin müüakse sinki nimega okserull.  Kuulsaimal apteegiketil on samuti tore nimi - Vitus apotek. Lisaks avastasin tööle minnes, et ma kõnnin igal argipäeva hommikul Eesti aukonsulist mööda.

Nämmiiii... Pildi googeldasin. Ise ei ole seda veel ostnud, aga usun ja loodan, et nimi ja maitse ei ühildu.


Eesti vapp seal ümmargusel plaadil. Aukonsul asub selles hoones..

Apteek.. Kuna ma ei tahtnud keset tänavat seista ning paremat kaamerat kui telefoni oma ei olnud, siis peab natuke silmi pingutama. Aga näha on ikka.

Ühel õhtul hakkas mul igav ja otsustasin väikesele jalutuskäigule minna. Täiega soe õhtu oli. Lootsin ilusaid fotosid saada, aga nagu kiuste ei leidnud ühtegi ilusat pildistamiskohta. Nüüd olen niisama ringi kolanud ja häid kohti otsinud ning mingi päev võtan uuesti kaamera kaasa ning lähen kätt harjutama, näiteks Tromsdaleni silla juurde või niisama sadamasse... Õnneks mul on üks fotohuviline sõber Nikolai, kes minuga kindlasti kaasa tuleks.

Ja ainuke pilt, mille sain, oli kükitades ja kaamerat KÄES hoides, samal ajal kui inimesed mööda kõndisid. Ime, et niigi terav jäi. Puud rikkusid vaatevälja. Nii et, mingi lamekas. Pean raudselt uuesti minema..

Samal öösel vist, või ööl enne seda, olin just voodisse läinud ning kuulsin järsku ilutulestikku. Majaseinad sõna otseses mõttes vappusid. Ja järjest vuhises neid taevasse, mõni tegi eriti hulle pauke. Ma mõtlesin, et maja lendab õhku... :D Ülemine naaber helistas politseisse ja puha...  Siis tuli välja, et Röyksopp oli linnas ning tegu oli nende ilutulestikuga. Aga tundus, nagu oleks rakette lastud täpselt meie maja kõrval. Ning mõni tund enne seda saabusin töölt ning mingi naine seisis keset teed ning rääkis iseendaga.  See tekitas vägagi ebameeldiva tunde. Pärast sõbranna rääkis, et see naine oli ta kinni pidanud ja täiest jõust näkku karjunud. Siis jooksis minema... Ja põhjenduseks saab tuua selle, et ma elan hullumaja läheduses. Jess.

Lisaks kõigele on mul nüüd pangakonto, LÕPUKS ometi! Nüüd saan kahe kuu palga kätte. Super. Ja ma ei suuda mainimata jätta, et minu tööandja on kõige armsam inimene üldse. Ta on lihtsalt nii hea südamega. Aga ühesõnaga, täna käisime šoppamas, sest reedel seisab ees väike reis Oslosse, kus toimub selline.. nimepanemispidu ühele väikesele poisile nimega Lukas. :) Leidsime väga armsa kingituse (selline hõbedane mõmmi hoiukassa) ning ma pakkusin veel lisaks, et reedel saan Oslost lilled ka osta. Selle peale kirtsutati nina, et mis asja.. Tegu on ju ometi poisslapsega ja üleüldse lilli ei kingita niiviisi. Jaa...

Aa, viimase asjana tahaks ära mainida ka selle, et täna kõmpisime raamatukogust ka läbi ning seal tegeles paar inimest heategevusega. Nimelt küsiti, kas me oleme alla kirjutanud sellele:
 http://action.amnesty.org.uk/ea-action/action?ea.client.id=1194&ea.campaign.id=11962&utm_source=social&utm_medium=share&utm_campaign=IAR&utm_content=troy_sharefb
ja kui ei ole, siis võiksime seda teha. Me olime kõik juba oma nime kirja pannud. Tegu on täielikult Ameerika lollusega. Kolmapäeval tahetakse hukata Troy Davis, kelle vastu ei ole mitte mingeid süütõendeid. 7 tunnistajat 9-st on öelnud, et süüdi on keegi teine. Maailm märkab. Inimene on inimene.  Oma nime ning meiliaadressi kirjutamine võtab alla minuti. Tehke seda õigluse nimel! On võimalus päästa süütu inimelu ning loodan, et teie, mu armsad lugejad, saate ka sellest aru. :)

Muutused-muutused...

Elul on siin justkui teine kiirus, nagu vuhiseks mägedest alla...Kuigi ilmselt on asi selles, et mitte midagi ei tehta enam ette-taha ära, vaid pean kõigega ise hakkama saama. Koristan-küpsetan-küürin-õmblen... Töötan. Ja sinna see aeg veerebki. See on ka minu vähese kirjutamise põhjus, nii et ande mulle andeks.

Niit ja nõel on mul küll kogu aeg käepärast, tassin lausa taskus kaasas, sest kõik asjad otsustasid järsku augustuda. Ja kõige kummalisem on see, et millegipärast satuvad kahjustuste osaliseks just vasakpoolsed riidetükid (näiteks vasak varrukas, vasak pätt, vasaku tasku nööp, vasak sokk...). Jah, pätid polnud just kõige õigem otsus siia kivistele mäenõlvadele, kust tihti üles-alla hõõrun. Aga opijälge pole eriti näha ja õmblus tundub ilusti pidavat. 

On äärmiselt tore, kui tööandjaks osutub endast kolm aastat vanem neiu, kellega võib lausa sõbrannadeks saada. Iga päev saadab ta mulle koolist ägedaid sõnumeid.Vahel käime koos autoga sõitmas või jalutamas; on kordi, mil jään pärast tööd juttu puhuma ning täna viisin talle niisama enda küpsetatud šokolaadikooki. Väike pugeja, või mis?

 Kiire rutiin näksib ka ajurakke, olen hakanud hajameelsust avastama. Näiteks täna lahkusin töölt ja poolel teel avastasin, et ma võtsin oma tööandja võtmed ja enda omad jätsin kuhugi ripakile. Eile õhtul unustasin duši alt tulles maski näkku ja rõõmustasin oma majaomanikku, kes alla korrusele pesu pesema tuli. 

Aa, mind saadavad keelekursusel edu ja ebaõnn käsikäes. Hea uudis on see, et ma olen klassis üks paremaid (ilmselt tuleb kasuks see, et ma olen pesamuna ja räägitakse ju, et nooremalt on lihtsam keelt selgeks õppida), kuid pinginaabrite needus jätkub. Nagu mäletate, esimeses tunnis istusin mingi nilbe venelase kõrvale, kes muide siiamaani mind kogu aeg vahib ja tänaval autosõitu pakub. Teises tunnis istusin Tai naise kõrval, kes oskas vaevu midagi muud peale tai keele, kuid on abielus Norra mehega (lisaks ka tema kaks sõbrantsi - mingi naiseost või muud taolist?) ning kes mind pidevalt togis, et abi saada. Nüüd, eile, istusin kõrvuti mingi Hispaania tüdrukuga, kes on lahe, kuid kes minu küsimusele "Where do you live?" andis vastuse "Yes". Ise veel naeris täiega. Ma ei tea...  Võib-olla siis,  kui me mõlemad norra keelt oskame, tuleb vestlus paremini välja.

Vaade minu lauale...

Ja niisama meie väike ja hubane klassiruum. Teisel pool on veel umbes sama palju ruumi. Kuigi see on udune, on esiplaanil näha nimesilti. Meil on kõigil need laua peal, et õpetajal nimed meeles püsiks. Nunnu.

Minu õpetaja on noor venelanna, palju noorem kui enamus tema õpilasi.  Ta on Norras elanud 7 aastat, neist viis aastat on ta selles koolis õpetaja olnud. Päris hea. Tähendab, et keeleõpe pole väga keeruline. Ma avastasin, muideks, siin Norras elades, et mulle meeldib ikka täiega õppida. Alati pärast keeletundi tulen koju ja teen kodused tööd ning rohkemgi veel umbes 15 minutiga ära. Vingelt panen. Aga muidugi, praegu on nii lihtne. Näiteks on hästi palju erinevaid tekstianalüüse. Tekst on umbes taoline "Berit ei maga. Berit sööb." ja all on küsimused umbes säärases stiilis:  "Kas Berit magab? Kes sööb?" ning peab lihtsalt ülemisest tekstist kõik maha kopeerima. Aga noh, alguse asi, ehk lõpuks läheb keerulisemaks ka. Aa, avastasin ka, et norra keelel on prantsuse keelega väga palju sarnasusi. Ma juba ükskord varem kuulasin televiisorist mingit norrakeelset saadet ja avastasin alles tüki aja pärast, et tegu polegi prantsuse keelega. Rääkimisstiil kõlab üsna sarnasena, kui ei keskendu. Mõned sõnad on ka samad, näiteks õpilane on norra keeles "elev". Eee.. Tegelikult ma plaanisin rohkem näiteid tuua, aga lampi ei meenu praegu.

Näide kodusest tööst. Pidime pildi järgi jutu kirjutama.

Vene keele oskused selginevad samuti alles siis, kui neid reaalses elus vaja läheb. Ma avastasin, et ma saan kõigest aru, aga kui vastama peab, on kök-mök... Üks Poola mees üritas minuga vene keeles rääkida ja ta küsis, et kuhu minu kõrval olnud Tai naine läks (ta kolis teise keelerühma). Ma olin lihtsalt vait, sest mu peas segunesid sellel hetkel umbes neli võimalikku keelt. Aga lõpuks vastasin inglise keeles. Samuti sain ma ideaalselt aru, kui üks leedukas ja õpetaja omavahel meie kursuse talvepuhkusest rääkisid. Pärast küsisin, et mis saab, kui ma kaks tundi kohal ei käi (olen sel ajal Eestis). Ta ütles, et ma olen nii "bright", saan hakkama küll. Olin nii meelitatud, et kõrvad hakkasid liikuma.

Aga jah, praegu mu elus muud lahedat ei toimugi. Otsin aga ikka paremat tööd, et rohkem palka saaks, aga õnneks pole asjaga kiiret. Varsti tuleb järjest mitu sünnipäeva ja mitu pidu, loodan selleks ajaks palga kätte saada... Tühjade kätega on imelik minna, eriti, kui minu sünnipäeval võhivõõrad ka kingitusi jagasid. Aga ju saab hakkama, alati on saanud. :)

Kuu aega Norra pinnal

Üle kuu aja on juba Norra kõrgete mägede taha veerenud ning pilt selgineb pidevalt. Asjad lähevad paremuse poole ning hakkan siinse eluga ära harjuma. Samas, mis siin ikka harjuda - elu on hea, lihtsalt pere ja sõbrad on teises riigis.

Niisiis,  kuna pole ammu kirjutanud, alustan.. algusest. Sain nädal aega tagasi vastuse ühelt noorelt üliõpilaselt, kelle tütrele läheb lapsehoidjat vaja. Hüppasin paar minutit lakke ja kriblasin siis kiire vastuse ning saime korra ka kokku, et pikemalt suhelda. Nii tore!

Ühesõnaga - käisin kohe järgmisel päeval lapse emaga ja tema väikse tütrega kohvikus juttu puhumas. Sellest väikesest perest kohe õhkas soojust, ema säras ja jättis väga mõnusa ning avatud mulje. Tüdruk istus ja vahtis naerusuiselt vastu. Pisike rõõmurull paistis olevat. Saime kokkuleppele, võisin juba järgmisel päeval alustada.

Veendusin kohe, et mul vedas ikka täiega. See väike 9-kuune neiuhakatis, nimega Leah, ei nuta üldse, kui ema kodust lahkub. Ta istub, lehvitab ja naerab, kuni uks kinni vajub ning roomab siis juba minu poole tähelepanu otsima. Magamisega probleeme pole, mängida tahab iseseisvalt, vahel kipub isegi sülle. Nunnu. Hoidsin tema väikestest soojadest kätekestest kinni ning harjutasin kõndimist, kui ta äkki väärahtas ja peaaegu maha potsatas. Ütlesin "Oppaaa!" nagu ma ikka ütlen, kui kellegi pisikesega midagi sellist juhtub. Tema vaatas üles minu poole ning kordas minu järel "Oppa!". Üldse oskab ta juba öelda "emme" ning "head aega" ja poseerib edevalt, kui keegi pilte teeb. Kui süüa tahab, ütleb "mämmämämm", see on vist ka minu siinoleku järelkaja... Lisaks kõigele on minust sirgunud ka mähkmeproff - nädala ajaga käib kõik siuh-ja-vilksuga.

Leah

Eelmisel reedel tahtsin endale panka kontot teha. Läksin panka.. Sealt saadeti mind maksuametisse, kust mind omakorda saadeti politseisse, mis oli juba kinni.  Nii et tegin absoluutselt kõik vastupidises järjekorras. Mu tööandja andis mulle vaba hommiku, et ma asjad korda saaks ajada ning lõpuks see õnnestuski. Ühesõnaga, nüüd olen legaalne elanik. Kui lihtne see kõik oli, mitte mingit suurt, tohutut paberimajandust, lihtsalt paar allkirja ja mõned kriblamised ning kõik... Ainult maksuameti kirja pean ära ootama nüüd. Siis saan oma palga ka lõpuks kätte.

Bussiliiklus on mul juba selge ning linn ise on ka lihtsam meelde jätta kui näiteks Tallinn. Kõik on hästi loogiline ja mõnus, aga samas pole ma muidugi Tallinnas väga kätt proovinud. Tööle tulemine võtab mul umbes pool tundi - esimene buss kodust kesklinna loksub umbes kümme minutit ja teine buss linnast välja 20 minutit... ja see buss on alati inimesi täis pakitud ning ma pean välja saamiseks üle nende jalgade koperdama. Ning ilma mingisuguse üllatuseta - ma teen alati mingi lolli vea, näiteks üritan kaarti valest kohast läbi lüüa või unustan "Stop" vajutada (siin peab seda tegema, kui tahad kindlasti maha saada ja mitte tervet ringi läbi kõlkuda). Aga paar päeva tagasi istusin bussijaamas ja ootasin oma bussi, et koju saada... ja sõitis mööda kaubik, millel oli suurelt kirjas "SAUE, ESTONIA". Süda jättis löögi vahele ja meel läks ka veidike haledaks, aga õnneks on suurem igatsus juba selja taga.

Lihtsalt näide ühest ilusast ilmast... 

Muidugi, asju siit eriti osta ei saa - eriti praegu, kui ma oma esimest palka veel kätte pole saanud. Niisiis - tellisin Ebayst pluusi ja kommi. Pluusi lihtsalt niisama prooviks (see tuli juba kohale ka) ja kommid sellepärast, et siin on mingi üldine lagritsahullus ning mina olen vist ainus elusolend, kes seda musta jõletist jälestab, ja eukalüpti-piparmündi komme lihtsalt ei leia kuskilt lettidelt. Kalevi eukalüpti-piparmündi komme võiks ka saada tellida siia...

Täna kella viiest käisin esmakordselt keeletunnis. See kestab iga kord 2,5 tundi... eelmine teisipäev saime ka korra kokku ning minu kõrvale istus vene noormees oma sõpradega. Nad hakkasid vene keeles minust rääkima ("Ooo, kakaja devushka!") ning arvasid, et ma ei saa aru, kuni ma lõpuks selle ära mainisin. Ülejäänud tunni nad ei rääkinud. Täna istusin mingi Tai naise kõrval, kellele ma kogu aeg pidin asja pointi seletama. Aga esimene tund oli küll minu meelest väga lihtne ja koduse töö tegin ka juba ära. :) 

Kuigi ma plaanisin alguses oktoobris Eestisse tulla, siis lükkub see nüüd detsembrisse. Kurb... Aga pole midagi parata - töölt ei saa lihtsalt vabaks. Lennupileteid juba uurisin ja 13.detsembril toimub ilmselt väike Tromsø-Oslo-Tallinn ning seejärel sõit Muhu poole. Jess!!! Jõuluks koju! Ja mu plaani on sisse kirjutatud koer, pere, Mannu ja Piret. Siis on reis korda läinud! :)