Jeee!

Astusin koduuksest välja ja just siis tuhisesid nad üle mu pea. Vinge!

Tööinimene

Tunnen end suure inimesena, sest käisin täna tööl ja koju jõudes pidin kohe süüa hakkama tegema. Kõht oli äärmiselt nõudlik ning ei lasknud mul jalgu pikemalt kui minut-paar puhata. Kartulid pehmenevad pliidil ja vorstid on ahjus, nii et nüüd on hetk aega kirjutada.

Sain siis uue töö, siiani olen kolmes lasteaias käinud. Esimene kannab nime Sjømannsbyen ja on samas ka see lasteaed, kust ma omale tööotsa üldsegi kauplesin. Esimene päev tööl sain endale kohe sõbrannad kaela, kuigi platsis olid ka ühed kaksikud tüdrukud (igavesed paharetid) ning mõni kiuslikum poisiklutt. Aga järgmisel päeval tagasi minnes olime kõik juba sõbrad ning üldine vastuvõtt oli väga vinge. Pärast kuulsin ka, et mind olevat teistele juhatajatele kiidetud ja soovitatud.

Teises lasteaias oli kuidagi teistsugune õhkkond, sest lasteaed on terviklikult näitlemise kallakuga ja kui ma täna lõunapausi ajal õigesti aru sain, siis ka ainuke uskliku baasiga lasteaed. Ma ise küll midagi usuga siduda ei osanud. Aga lapsed olid kuidagi äärmiselt ilmekad, rahulikud ja armsad ning ma sain kõigest aru, sest kehakeel käis kõigega alati kaasas.

Kolmandas on õudusunenäolapsed, aga samas ongi huvitav. Selles lasteaias pole kõrvadel hetkegi puhkamiseks, lapsed kannavad selle eest hoolt. Aga töötajad on ÜLIVINGED. Ei jätnud mind kuskilt välja, võtsid mind kui omasugust, kiitsid mu keeleoskust ning õpetasid mulle veelgi uusi sõnu.

Täna oli lasteaedadel 'solfest', mis on nagu.. päikesepidu eesti keeles, seega arvasin, et mind tööle ei kutsuta, kuna sellest traditsioonist ma eestlasena midagi ei jaga ikka. Otsustasin äratuskellata kauem puhata, aga... telefon siiski helises ning tunnike hiljem astusin rahulikust talvevaikusest äärmiselt ärevasse ning põnevil õhkkonda. Lapsed tulid õue, istusid ümber tuleplatsi, välja toodi laste enda meisterdatud päike. Siis ootasime päikest, laulsime päikesele laule, kasvatajad rääkisid muinasjutte päikesest... aga laste kurvastuseks päikest ei tulnud. Pilved olid ees ja õige päev on vist nagunii hoopis homme. Aga pole midagi, lasteaias sees söödi päikesekukleid (täitsa metsas, kui head need saiakesed on!) omaenda tehtud päikesepildilistel laualinadel ning joodi sooja kakaod vahukoorega. Mmmmm.... Pärast seda tundusid mulle kodust pakitud võileivad täiesti tühistena.

Norra keele kursustele lähen järgmisel nädalal vist viimast korda... Tunnen lihtsalt, et mul pole mõtet seal käia. Kui uue teema võtame, saan selle põhimõtteliselt 5 minutiga selgeks, aga õpetaja võtab seda veel 3 neljapäeva läbi.  Mulle (ja kindlasti teistelegi) piisab vaid ühest neljapäevast. Minu poolest võiks rohkemgi teemasid ühes neljapäevas läbi võtta. Seega otsustasin iseõppijaks hakata, raamat ja töövihik on mul ostetud ning sõbrad kõik valmis aitama. Ja säästan natuke raha ka (kursuste raha jaotati kolmeks - ma olen kaks ära maksnud ja nüüd viimast ja kõige kallimat ei pea, sest ma ei lähe enam nagunii..). Kahju on, et Laurat (mu pinginaaber) enam ei näe ja Vladiga eesti keeles suhelda ei saa. Pean kindlasti järgmine kord meiliaadresse lunima.

Lõpetuseks lisaks siia ühe pildi Tromsdaleni sillast, mille katsetuseks oma uue statiiviga tegin. Nüüd lähitulevikus pidi palju virmalisi tulema, nii et ma niii-nii-nii-nii väga loodan, et ma saan nad ka pildi peale! Ma juba 2 nädalat loodan...

Virmalistemaal

Pea kahe kuu pikkune vahe on minu postitustesse sisse tulnud, aga... eks uuel aastal uue hooga. :)

13.detsembril maandusin Tallinna lennujaamas ning pagasi saabumist oodates pidin endale tunnistama, et eesti keele kuulmine oli küllaltki harjumatu kogemus. Eriti hulluks osutus asi siis, kui läbi väravate vanemate juurde astusin ning oma eesti keelt neile demonstreerima pidin. Ma ei tea, kas ma kõlasin ka kuidagi teistmoodi või mitte, aga endal oli küll imelik midagi muud peale inglise/norra keele kuulda.

Ilmaks polnud ma absoluutselt valmistunud. Jalas olid mul sellised mõnusad villased saapad, mille Norra lume jaoks soetanud olin, Eestis tervitas mind aga lomp lombi järel. Uutmoodi kogemus oli ka päike, mida polnud tükk aega näha olnud. :) Üleüldine tunne oli muidugi rahulolev ning ees ootas sõit Muhusse, kus oli ootamas minu pisike, nunnu Trevor. 

Ja otseloomulikult, üks esimesi mälestusi lisaks oma mõnusale voodile on minu koer. Ta oli ka üsna õnnelik, et ma koju saabusin ning ikka sama nunnu kui varem. Kartsin enne kojujõudmist, et ehk on ta mu hoopis ära unustanud.

Musu

Pärast esimest hullamist nägin selline välja... :D

Loomulikult oli terve Eestis veedetud aeg ära planeeritud ning esimene külaskäik oli minu tädi Riina ja tema poja Jako juurde. Nii tore oli neid näha. Mängisime Jakoga playstationil ja ma sain kogu aeg pähe :D Ja noh... Lihtsalt tore oli nende keskel olla. Mingi hetk läksime Jakoga poodi, sellest hetkest on meeles väga ergas seik üllatusmunade ostmisel... Ühesõnaga, kõik oli hästi vinge,  pidin ööseks jääma ja puha...  Ja siis jäin väga vastikult haigeks. Ema ja isa viisid mu koju. Mitte miski sees ei püsinud ja enesetunne oli ikka väga kehv. 24 tundi hiljem polnud haigusest märkigi.

15 minutiga kõik läinud.

Kokku sain otseloomulikult Marianniga... aga aega jäi meil väheks. Kõige selle tasategemiseks, millest me ilma oleme jäänud, oleks olnud rohkem kui 2 päeva vaja. Kahjuks enamik pilte, mis sellest reisist jäädvustatud, on vaatamiskõlbmatud (vähemalt teie silmade jaoks) ning seega jäävad avalikustamata. Aga mõndasid pilte saan teiega jagada ikka...

Mannul on hästi nunnud rotid. :)

Ehitasime endale ka pesa...

Lisaks tegime lolle pilte nagu ikka, aga need on kõik censored...

Jaaaa tegime end meesteks.

Ühesõnaga, täiesti tavalised  Mannu&Neti. Ei suuda ära oodata, millal jälle näen sind!!!

Jaaa teine oodatud kohtumine leidis aset minu toas PIRETIGA. Jeeee! Käisime Hurtsi gig-il ja fännasime Adelet, aga sedagi aega oli natuke liiga vähe. Sellest õhtust on üks video ka, aga... ei. Lihtsalt ei.

Kinkisin Piretile

Private gig

Järgmine hetk, mis meenub on siis jõulud. Mustad, kõledad, lumetud jõulud... Aga õnneks kodusoojus ja armastatud inimesed muudavad ka vastiku ilma heaks. :) Pere oli koos ning minu vanatädi Helgi ostis mulle hästi palju Kalevi piparmündikomme, kuigi nendest kaks pakki on mul juba hävitatud. :D Issi kinkis mulle statiivi!!! Nii et nüüd on mul ehk võimalus teha paremaid pilte. :)

Mustad jõulud... Bäh..

Meie jõulukuusk! :)

Männikäbi kuuseoksal..

Jaaa minu tibud...

Kokkuvõtteks... Igatsen Eestit väga-väga-väga palju! Ehk varsti pääsen tagasi. :)

Edasi reisisin Inglismaale, kus veetsin nädal aega sõpradega. Ühes majas olid koos ameeriklased, inglased, brasiillane, eestlane ja norrakas. Suht äge. :) Selle külaskäigu saan ka vast piltidega ära näidata. See postitus tuleb vist üsna pikk...

Owen ja mina(pluss deodorandipudel; ma ei tea, mida ma sellega tegin)

Italo, mina, David

Mõnus Inglismaa ilm + mina ja Italo

Rikun pilti like always

 Vaatan üle hommikuse Inglismaa pinna... 

Ning seejärel kasutan uudseid mooduseid õndsa, talvise 1.jaanuari üleelamiseks

 PÄIKE!

 Ja kohustuslik Starbucksi pilt

Ning krõpsumaania Inglismaa moodi 

Ja nüüd.. Olen tagasi oma mõnusas, lumises Norras. Koduuks on küll jää tõttu kinni kiilunud ning noh, tee selleni on lumevalli mattunud, aga ilmad on ülimõnusad. Ahjaa.. Kui tagasiteel lennukis uimasena ringi vahtisin,  teatas äkki stjuardess, et aknast on näha virmalisi. Ja lendasimegi nendest kirjeldamatutest looduseimedest mööda... See oli midagi, mida ei saa kirjeldada; seda peab nägema. Tundsin end kui fantaasiafilmis olevat ning olin järgneva õhtupooliku jooksul väga rõõmus ning miski mind heidutada ei suutnud.

Homme lähen kella ühest Sjømannsbyeni lasteaeda lepingut sõlmima. Taaskord pean vaid norra keelega hakkama saama.... Soovige mulle edu! :)