Olen nüüd peaaegu kolm kuud Norras pesitsenud ning riiki ära kiindunud. Oi, kuidas mulle meeldib hommikuti aknast välja vaadata ning pilguga mäetippusid haarata. Lund on peale selle ühe korra veel sadanud, aga kordagi ei tulnud ta siia selleks, et jääda. Külmemaks läheb küll pidevalt. Aga ma sain endale saapad ja kinnisemad sügiskingad, nii et probleemi ei ole. Täna hommikul läksin empsi saadetud 25 euriga (palk, tule kiiremini!!!) bussikaarti täitma ning ust avades pidi päike mu ära pimestama. Nii ilus oli! Maapind oli kergelt härmas ja valgus oli selline roosakas/oranžikas, aga väga ere. Tänavale kõndides nägin mägedel jäämütse. Muidu olid lumemütsid, maapinda ja puid oli ka lisaks lumele näha.... aga nüüd oli paks jääkiht tipud ära katnud. Väga ilus. Külm ei olnud, kuigi termomeeter näitab 4 kraadi sooja. Päike tegi oma töö.
Olen uurinud ülikooli kohta ja (otseloomulikult) peaksin võtma laenu, et elada. Ülikoolid võivad ju tasuta olla, aga katsu sa oma miinimum 6000 EEK üüri maksta, lisaks kulub ju veel toidule ja muudele tarvetele. Aga ma kuulsin, et kuidagi saab laenu võtta nii, et kui kodumaale pärast õpinguid tagasi pöörduda, ei pea seda tagasi maksma. Hmm... Ja samas lugesin, et laenu ei saa võtta enne, kui oled siin riigis 3 aastat elanud. Samas, mine hullu tea- ehk leian mingi viisi. Norra on lihtsalt nii tore ja hea kogemus, kindlasti ei ole minu tegemised siin veel läbi. Teine võimalus oleks bakalaureuseks Tartusse tulla ja magistriks siia tagasi. Siis saaks juba ülikooli kõrvalt normaalset tööd ka teha. Aga noh, eks see kõik veel selgub.... Uus aasta toob ehk uusi ideid.
Kui üldse uus aasta tuleb... mul saab tööleping detsembris läbi ja kui ma siit uut tööd ei leia, pean juba poole aasta pealt Eestisse tagasi pöörduma. Aga ma ei taha siit veel ära tulla. Esiteks, ma peaks pool aastat enne ülikooli kodus passima. Ma pean alati tegevuses olema. Teiseks, ma tahan siin kauem olla. Nii et saadan innukalt erinevate tööpakkumiste peale kirju ja hoian pöidlaid pihus. Norra keel juba lihtsamates olukordades tuleb, nii et keelebarjäärist pole paari kuu pärast haisugi. Siiani on see ainus takistus töö leidmisel. Ehk läheb siis lihtsamaks. Vähemalt nii ma loodan. :)
See tuletab mulle meelde... iga immigrant peab läbima tuberkuloositesti. Läksin siis esmaspäeval arsti juurde, Leah oli ka kaasas. Vankriga on nii jama liigelda linna peal. Jõudsin kohale, vaatan majaplaani.. Jaaa vaktsiiniosakond oli 5.korrusel. Jess! Mõtlesin tükk aega, mida tegema pean, et Leah sinna üles toimetada, aga siis tuli mingi vana mees ja rääkis jube pika teksti norra keeles maha ja siis näitas sõrmega nurga taha. Seal oli mingi invaliidilift, täiega õudne. Vana, tundus selline logisev ja täiega hirmus :D Aga jõudsime ilusti kohale. Arstitädi oli hästi lahe ja andis mulle Tromsø kaardi kingituseks. =D Neljapäeval läksin tagasi... Öeldi, et kõik on verega korras, aga ma pean röntgenisse ka veel minema.. Dahh. Mu tööandja on õnneks nii armas inimene, et lasi mu töölt vabaks reedeks. Mul polnud aimugi, kuhu ma minema pean. Teadsin ainult bussi numbrit. Esimesest täiest jäin maha, sest kõik ülikooli õpilased lähevad sama bussiga kooli. Buss oli nii täis, et ainult mina ja üks vanem naisterahvas jäime maha. Lihtsalt füüsiliselt poleks ära mahtunud. Õnneks järgmine buss tuli täpselt viie minuti pärast... Esimene minut sõitu toimus tuttavas keskkonnas.. siis pöörasime kuhugi suunda, mida ma poleks varem ettegi osanud kujutada. :D
Aga.. kohale ma jõudsin! Haigla oli massiivne ja ma eksisin ära, aga teed ka ei tahtnud küsida. Läksin üldsegi valesse osakonda alguses. Ja nüüd jõuan jutu poindini... Pärast haiglast lahkumist seisis ees uus probleem, sest mul polnud aimugi, mis bussiga tagasi kesklinna saada. Ja siis -trummipõrin- küsisin norra keeles nõu. Ja sain hakkama. Sain oma vastuse ka kätte ja puha. :) Lahe tunne oli.
Järgmisel nädalal lähme vist Susanniga pildistama. Ma loodan. Ma pole üldse fotograafipilguga välja jõudnud, aga tahaks täiega uusi ja ilusaid pilte. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar