Korraks kodune

Eile istusin terve päev toas ja vaatasin televiisorit, aga seda võib põhjendada minu tervise keerdkäikudega - nimelt tõi hommik mulle kandikuga kruusitäie halba enesetunnet ja peavalu. Otseloomulikult harrastasin ma sel perioodil elada tugitoolis tekkimässituna. Vaatasin pikalt sarja nimega Cold Case. Tegu on krimisarjaga, mis tegeleb juba aastaid mineviku varjus kopitanud toimikutega. Uus lemmik, kuigi kipub väga jõhkraid asju kajastama, näiteks mitu korda olid ohvriteks lapsed ja seda mu närvid ei kannata.

Õhtu poole suutsin siiski jalad alla võluda ja käisin ühel poereisil. Ostsin kartuleid hinnaga 7 krooni kilo, mis polegi siinsetele kirvestele mõeldes väga hull ning kiikasin ka muude allahinnatud asjade poole. Toitu on nüüd vist igatahes 2 nädala jagu kokku ostetud. Suure toidusoetamistuhinaga unustasin osta jäätist ja muud pudi-padi ja koju jõudes tundsin end täiskasvanuna. Kilekotis oli vaid tervislik kraam - lahe! 

Igatahes - täna on enesetunne üsna hea, kuigi õues on ikka sama külm nagu kogu aeg. Ilmselt need temperatuurid jäävadki nüüd 10-15 kraadi vahele kõikuma, muud ma kraadiklaasi jõllitades näinud ei ole. Õnneks ema-isa saatsid mulle mitmekilose talveriietepaki teele ja nüüd ootan seda pikisilmi... Brrrrr...  Varsti liigume Harry Potteri viimast filmi vaatama. Nagu ma aru sain, pean ma omale 3D prillid koha pealt ostma, laenutamist kui sellist seal ei ole. Päris hea mõte tegelikult. Loodan, et see film on sama lahe kui raamat, kuigi sellele võibki vist lootma jääda. Mitte miski pole nii hea kui raamatud. Fakt. 

Road trip

Tänane hommik algas sellega, et magasin kauem kui plaanitud. Äratuskella sai sõrmega 3 tunni võrra edasi klikitud ja 9st sai märkamatult 12... Pärast kirumissessiooni (sest politseijaoskond on lahti vaid kella kaheni) avastasin, et meil pole süüa. Sõin leiba majoneesiga. Hõrgutav. Seejärel seadsime sammud kesklinna poole. Tundsin end kui riietesse mässitud ja koivaline jääkuubik. Lisaks oli mul üsna palju tegemist püstipüsimisega (terve tee on allamäge). Esimene stopp-punkt oli siis politseijaoskond, kus pidime tund aega järjekorras passima. Lõpuks aga läks kõik väga kiiresti, sest kabinetti astudes tuli välja, et ma ei pidanudki veel sinna minema. Mõttetu ajaraiskamine. Mingi paberilehe sain siiski kaasa, mille mu tööandja peab tulevikus ära täitma. Norra riik ei kontrolli ainult mind, vaid ka seda, ega mind ninapidi ei veeta ja vähem palka ei maksta. Jess. Juhuslikult kohtasime jaoskonnas üht Afganistanist pärit tüdrukut nimega Marva, keda mu sõbrants tundis ja helistasime ka Susannile, keda ma olen juba üsna pikalt tundnud. Mõlemad on ülitoredad. Otsustasime kohvikusse minna. Välja astudes tabas mind üllatus - taevas oli pilvitu ja päike säras üle tänava. Tuju tõusis samuti mitme kraadi võrra.

Igatahes, läksime kohvikusse Solid. Võtsime keelekasteks külmad joogid ja istusime õues ning rääkisime juttu. Mõnus... Päike võttis täiega, kuigi õhk oli veidi külm. Norrakate nahad läksid juba veidi aja pärast punaseks ja appi kutsuti päikesekreem ning see juhtis tähelepanu ühele huvitavale tõsiasjale... Ma olen pruunim kui nemad! Mida...? Eestis ma olin põhimõtteliselt üks valgemaid. Elagu infotehnoloogia ajastu ja püsimatus päevitamiseks! Aga jah... Hiljem liikusime ühte teise söögikohta ja tellisime nachosid. Nad söövad neid kogu aeg. Muide, mul on täielik hullus tekkinud "lapskaus"-i järele, mis on selline.. Norra rahvustoit kartulite, juurviljade ja lihaga. Õpin retsepti raudselt ära.

Vahepeal tulime koju ning siis läksime väiksele sõidule linnast välja, pidi hästi lühike tee olema. Sõitsime pool tundi... Ma ostsin kaasa mustikaid ning sihtpunkti jõudes avastasin, et loodus pakkus mulle neid palju odavamal viisil. Seal rannikul oli mingi soine lapike vist, aga järsku leidsin end igatahes sambla vahele peidetud lombikesest. Jalad said märjaks ja nüüd üritan neid siin kodus radiaatori vastas soojendada.  Hakkasime grillima ning rääkisime juttu, kohale tuli päris palju inimesi, kuigi alguses pidi meid ainult neli tükki olema. Lõbus oli.. Aga ma ei suuda ära oodata, millal ma keelebarjääri ületan, sest tekkis momente, mil ma vahtisin fjordi poole ja püüdsin mõistatada, millest parasjagu jutt käis.

Rääkides autojuhtimisest.. Tromsø linnas näiteks saab vabalt Kuressaares tehtud lubadega hakkama, rääkimata väljaspool linna sõitmisest. Kui meie juht veel teistega võidu hakkas tegema, oli ausalt öeldes küll vesi ahjus ja üks autodest oleks peaaegu avarii tekitanud, sest künka tagant ei ole ju näha, kui mõni muu auto vastu tuleb. Õnneks olen nüüd õnnelikult kodus. Radiaator on põhjas. Täna õhtul teen kalapulki ja makarone, mis tunni aja taguse seltskonna arvates on ülimalt veider kombinatsioon. Seda ütlevad inimesed, kes söövad kartuliputru nuudlitega...

Loksub kohale?

Eile alustasime vanematega oma reisi Muhust Tallinna poole veidi varem, et Tallinnas veel koos saaks olla. Kell 10 hommikul sõitsime kodust ära. Kui totter see ka ei oleks, ma ei saanud hommikul oma koera isegi vaadata. Paar korda patsutasin ja juba olid silmad iseenesest märjad. :) Et endast veel imelikum mulje jätta - ma pakkisin tema karvu ka kaasa natuke pildiraami vahele... Jah.

Igatahes, hüvastijätt oli väga raske. Pikalt seisin lihtsalt ema ja isaga turvakontrolli uste vahel ja ei suutnud seda viimast otsustavat sammu astuda. Pisarad voolasid kogu aeg. Oslosse jõudes oli tuju juba parem, kuigi inimesed mu ümber olid silmapaistvalt väga õnnetud. Siis muidugi lükati minu lendu edasi ja ma jooksin 4 korda erinevate väravate vahel. Lennukis istus mu kõrval üks noor neiu ja luges Aftenpostenist artiklit nendest, kes Utøya saarel hukka said. Ta hakkas nutma. Kohale jõudsin lõpuks umbes pool 11 õhtul ja avastasin rõõmsalt, et ma olen ikka loll küll. Eestis higistasin umbes 30 soojakraadi käes ja siin on vaid 13 kraadi ja pilves. Mul on kohver paksult suveriideid täis..

Täna käisin politseijaoskonnas, et end ära registreerida lõplikult ja minu õnne teades oli just täna õige koht kinni. Sain Norra telefoninumbri ka mingi ülihea diiliga, et Eestisse helistamine maksab sama palju kui Norrasse. Ehk 2 eesti krooni (tehke ise eurodeks, kui ülisuur soov on). Poest ostsin mustikaid, kurki ja kalapulki 80 norra krooni eest (umbes 160 eesti krooni). Praegu lebotan siin (peaaegu) Tromsø tipus oma ilusas punases puitmajas tugitoolis ja mõtlen, et tahaks päriskoju tagasi. Aga see on alguse asi. Siin on ikkagi tore ja ilus, kuigi see on kodust, vanematest ja sõpradest kaugel ja siin on jääaeg. See-eest inimesed on isegi tänaval üliavatud ja soojad ning sulatavad selle külma kihi ära. Sisemine soojus on siiski olulisim.

Homme hakkan tööd otsima ja lähen kinno.

Vaikus enne tormi

Natuke vähem kui 24 tunni pärast istun juba lennukis, üritan kõrvaklappe harutada ja vaatan kaugeneva Maarjamaa poole. Asjad on pakitud väga vaevaliselt, sest kohver mahutab ju vaid kindla hulga ilmselgelt üliolulist kola. Iga väiksemagi eseme olemasolu tundub elu ja surma küsimus olevat. Vaatamata kohutavatele sündmustele, mis viimasel ajal Norras toimunud on ja mis haarasid ka ühe tuttava noore väärtusliku elu enda küüsi, tunnen end turvaliselt ja hästi. Lein on kirjeldamatu. Ja küsin endalt sama küsimuse, mida ilmselt paljud on endale juba esitanud - kuidas sai selline asi Norras juhtuda? Ülesaamiseks kulub aega rohkem kui ise ära elada jõuan. Tunnen kaasa kõigile, kes kaotasid lähedasi ja kutsun ka teisi üles seda tegema. Praegu oleme me kõik norrakad.

Aga üldiselt, kurb on. Väga raske on perekonda maha jätta, sealhulgas oma koervenda Trevorit, kes suudab mulle igapäevaselt tingimusteta armastust pakkuda. Eile jätsin hüvasti väga olulise sõbrannaga ja see vist loksutaski reaalsuse paika. Sada korda sain enda peegelpildiga aru peetud, kas teen ikka õigesti ja äkki oleks parem siia jääda. Pisaraid sai igatahes terve õhtu valatud, õrnahingeline nagu ma kipun olema. Kui aga kurbus esiplaanilt minema lükata, olen väga põnevil ja tahaksin kallistada kõiki, kes mind innustasid ja kelle nimel edasi võitlesin. Te olete vinged. :)

Nüüd ootan 'pikisilmi' seda, kui päriselt kohale loksub, et kõik tuttav ei olegi enam paari sammu kaugusel ja ei piisa vaid ühes bussireisist, et enda lemmikuid silmapaare kohata. Aga sellest juba teinekord.

PS! Oktoobris tulen nii või teisiti Eestisse. Lemmikmeeste pärast. ;))

Alustuseks...

Kuigi ma kirjutan seda praegu vaid endale, on ilmselt õige oma blogi ka kuidagiviisi avada. Niisiis... Ma tahan oma blogi seetõttu pidada, et innustada neid, kes kogu hingest soovivad midagi uut proovida, kuid tunnevad, et hirm saab neist sel korral võitu. 

Juba mõni aasta tagasi tekkis mul suurem huvi Norra vastu, kuid tol hetkel ma sellele eriti ei mõelnud. Ilmselt andis suurema avalöögi see, et tutvusin ühe omavanuse Norra tüdrukuga ja hakkasime üsna tihedalt suhtlema. Nüüd olen otsustanud oma elutee Põhjala poole suunata ning stardipauk antakse juba 26.juulil. Ühesõnaga, vähem kui kuu aja pärast pühin oma kalli isamaa tolmu jalgadelt ning 27.juuli hommikused päikesekiired tervitavad mind juba fjordilt vastu sillerdades. Lisaks sõbrannale paelub mind selle riigi juures otseloomulikult loodus. Seda tunnet, mis tekib, kui hommikul oma varbad kastesesse murusse poetada ja üle fjordi mägedes kohisevate koskede poole vaadata, on võimatu kirjeldada. Minu jaoks on puhas loodus ülimalt värskendav. Lisaks meeldib mulle otseloomulikult ka Norra riigikorraldus ja juba pikemat aega on mulle vastu käinud eestlaste kinnisus igasuguse uue suhtes. Minu meelest on ilus kõndida ringi rassiliselt rikastatud keskkonnas või elada kortermajas, kus minu naabriteks on Norra perekond kahe lapsendatud mustanahalise poisikesega või mõni (nüüdseks) õnnelik põgenik Lähis-Idast. Ma ei joonista inimeste vahele piire, kuid kogen pidevalt, kuidas seda tehakse. Me oleme kõik samaväärsed ja kui te sellega ei lepi, ärge sellele blogile oma pilku visake. 

Lõpetuseks tahaksin siia panna pildi ühest armsast meenest, mille laulupeolt heldimushooga soetasin ning mis minu kõrval viibinud Norra kooriliikmetele väga-väga huvi pakkus. :)