Prestvannet

Üks ilus järv minu kodu lähedal. Pean umbes 10 minutit kõndima. Veetsin seal oma kaks tundi niisama pildistades ning kindlasti lähen uuesti. Killuke loodust keset linnaasulat on äärmiselt hea paik lõõgastumiseks.

Jäädvustasin natuke ilusat sügisilma. 

Muljetan

Täna hommikul mööda külma ning veidi niisket Myrengvegenit kõndides koputas mulle viimaks ometi õlale soe kodutunne. Väljas oli vaid 3 kraadi sooja. Jahe põhjatuul ajas äsjakammitud soengu sekundiga segamini; veel väsinud silmanurgast veeres välja pisar, tervitamaks külma sügisõhku, mis teravalt nägu kriipis. Aga minul oli soe keset seda fjordilinna sügishommikut. Kella seitsmeses hommikuhämaruses ärkasid järjest minu silme ees majad ning nende väiksemad ja suuremad omanikud, pannes end valmis igapäevasteks sehkendusteks. Iga katuse all käis sarnane, aga samas nii erinev valmistumine uueks päevaks. Kes lapsed täna kooli viib? - Äkki lähevad hoopis jalgrattaga? - Anna neile bussi jaoks raha! Imeline, kuidas igal vastutuleval inimesel on oma elu, omad läbielamised, omad probleemid ja vaated. Ning ikkagi, vaatamata sellele, on inimloomuses teha (halvasti) hindavaid järeldusi ilma kaaslast/või isegi võhivõõrast korralikult tundma õppimata. Isegi kui leidub piisavalt eneseväärikust ja austust teiste suhtes, et midagi halvustavat ütlemata jätta, tekib omaette siiski mõni silt, mida on, oi, kui lihtne kellelegi külge riputada. See ei pea loomulikult halb silt olema, aga mõelge nüüd reaalselt, kui palju on maailmas inimesi, kelle juures pole ühtegi omadust, mis teid ei häiriks? Ma tean oma vigu. Lisaks nendele on mulle öeldud, et ma olen ebameeldiv inimene, kuna ma hoolin liiga palju teistest; isegi, kui ma neid ei tunne või kui nad mind halvasti kohtlevad. Ehk oli tal õiguski. Aga ta ei saanud mind mitte sallides, alandades ja vihates oma tahtmist. Minu armas pere on mulle väga hästi selgeks õpetanud, et vihkamine ei vii kuhugi. Haters gonna hate...

Ja siis avastasin, et minu ees seisab avatud ustega buss ning juht jutustab midagi stiilis "Preili, kas tuled või ei tule?" ning raputasin kibedad mälestused peast, et taas Kvaløysletta poole teele asuda. Minevik jäägu minevikuks. Vajusin oma lemmikule pingile - bussist sisse astudes vasakult poolt neljas või viies, olenevalt bussitüübist - ning jälgisin vaikselt kõike mööduvat. Mäetipud on taas lumega kaetud. Vahepeal sai vihm külma üle võidu ning kastis mäetipud sügiseselt pruunikaks, kuid kes ikka külmale vastu saab..Kui buss oma nina tunneli lõpus välja pistis, oli juba märksa valgem. Pimedamad ajad on ees, nagu kõik ähvardavad. Aga ma ei tunnegi enam seda süngust ja tülpimust, mõeldes pikale talvele, mis kuskil fjordi taga varitseb ning parimat hetke ründamiseks ootab. Sügis on varmas võitlema, aga peab siiski lõpuks talvele alla vanduma. Ma tegelikult isegi ootan seda kuulsat virmaliste ja pehme lume aega. Pikaldase pimeduse aega, kui päike vaevu üle silmapiiri suudab kerkida. Lennujaama peatuse poole sõites avastasin, kui tugev oli väljas tuul. Kell oli saanud 8. Keegi tegi fjordil windsurfingut. Viuh-viuh tõusis ta iga natukese aja tagant mitmeks sekundiks vee kohale. Kujutasin ette, mis tunne võib olla seal veekogu kohal hõljuda, täielikus sõltuvuses tuulest ja emakesest loodusest. Võimas, kuid ühtaegu kindlasti ka hirmus.

Bussile tulevaid inimesi tunnen juba peast. Nad tunduvad nii tuttavad ja lähedased, kuigi ma pole nendega elus ühtki sõna vahetunud. Üht Eesti tütarlast meenutav neiu minu tänavast järgmiselt tänavalt; Kvaløya keskpeatuses väga hoolitsetud välimusega neiu oma chihuahuaga; Ladina-Ameerika välimusega tütarlaps Korallvegenilt; järgmisest peatusest kaks nooremapoolset mehehakatist, keda ma pean parimateks sõpradeks, kes pärast kooli koos videomänge mängivad... Huvitav, kas neil kõigil on ka juba pähe kulunud, et mina vajutan punast stopp-nuppu Selnes'i kooli juures? Ehk on nad märganud, et kannan alati sama talvemantlit? Mul on punane sall? Olen alati ainus, kes selles peatuses bussilt lahkub? Vahel tahaks teiste inimeste mõtteid lugeda, aga samas ei tahaks ka.. sest nagu ma mainisin - igal inimesel on vähemalt üks halb omadus. Perfektsust ei eksisteeri ja kui eksisteeriks, oleks tema halb omadus see, et tal ei oleks ühtegi halba omadust. Ma küll ei tahaks teada, mis minust tegelikult arvatakse... kuigi kindlate inimeste puhul ma olen sellest teadlik. Siinkohal tervitaks Marianni, kes on minuga läbini aus ja kui vaja, siis võiks olla ka jõhker. :D Õnneks seda ei juhtu... Aga kui juhtub, on see hea, sest siis ma saan ennast muuta. Ma arvan, et just Sina oledki mind palju parandanud. :) Tšehhi - connecting people.

Ja siis... siis astusingi ma Selnes'i kooli juures veidi katkisele bussipeatuse kiviteele ning minu ees avanes mäenõlv, kus asub minu töökoht. Otsisin pilguga punast maja ning muigasin mõrkjalt. Teate ka, et bussipeatusest vajaliku hooneni jõudmiseks kuluks täpselt 10 sekundit, aga mingid puud ja aed on ees... nii et ma pean ringiga minema. See võtab 5 minutit. Pärast tööd on nõme, sest pean alati jooksma, kui bussist maha ei taha jääda. Aga tööle tulles on mõnus viivitada ju... Maja asub vasakul, aga mina pööran alati järjekindlalt paremale. Kõnnin mööda kivist teed allanõlva ning vaatan, kuidas lapsed kooli kimavad. Ükskord oleksin peaaegu ühe väikse poisiga uperkuuti käinud, sest ta oli väsinud ja ei jaksanud õieti ülesmäge vändata. Kõndisin turvaliselt vasakul pool rada ja tema sõtkus paremal pool, aga järsku jõnksatas kogu täiega minu poole. Pidurid said täpselt õigel hetkel pidama. Ma ütlesin valjusti "Herregud" ja ta vabandas ning tuli ratalt maha, et edasi hoopis kõndida, nägu punane peas. Hehhee.

Ja noh.. tööle jõudes muidugi hakkan mõtlema, et tahaks juba koju saada. Hakkab tulema sama tunne nagu oli Kuressaares... üürikorter kujunes lõpuks ikkagi lisaks päriskodule meelispaigaks. Alati luban endale, et lähen pärast tööpäeva magama. Luban seda endale neljandat aastat, aga tea, kas olen kordagi seda reaalselt ka teinud. Koju jõudes on ju pingelangus ja energiajänku ärkab ellu. Ja nii palju on teha...

Selline tundeline olengi just sügisene Norra-mina. Ja kui Sa mind tunned, siis tead, et ma just valetasin.

Plaanidest ja muust

Olen nüüd peaaegu kolm kuud Norras pesitsenud ning riiki ära kiindunud. Oi, kuidas mulle meeldib hommikuti aknast välja vaadata ning pilguga mäetippusid haarata. Lund on peale selle ühe korra veel sadanud, aga kordagi ei tulnud ta siia selleks, et jääda. Külmemaks läheb küll pidevalt. Aga ma sain endale saapad ja kinnisemad sügiskingad, nii et probleemi ei ole. Täna hommikul läksin empsi saadetud 25 euriga (palk, tule kiiremini!!!) bussikaarti täitma ning ust avades pidi päike mu ära pimestama. Nii ilus oli! Maapind oli kergelt härmas ja valgus oli selline roosakas/oranžikas, aga väga ere. Tänavale kõndides nägin mägedel jäämütse. Muidu olid lumemütsid, maapinda ja puid oli ka lisaks lumele näha.... aga nüüd oli paks jääkiht tipud ära katnud. Väga ilus. Külm ei olnud, kuigi termomeeter näitab 4 kraadi sooja. Päike tegi oma töö.

Olen uurinud ülikooli kohta ja (otseloomulikult) peaksin võtma laenu, et elada. Ülikoolid võivad ju tasuta olla, aga katsu sa oma miinimum 6000 EEK üüri maksta, lisaks kulub ju veel toidule ja muudele tarvetele. Aga ma kuulsin, et kuidagi saab laenu võtta nii, et kui kodumaale pärast õpinguid tagasi pöörduda, ei pea seda tagasi maksma. Hmm... Ja samas lugesin, et laenu ei saa võtta enne, kui oled siin riigis 3 aastat elanud. Samas, mine hullu tea- ehk leian mingi viisi. Norra on lihtsalt nii tore ja hea kogemus, kindlasti ei ole minu tegemised siin veel läbi. Teine võimalus oleks bakalaureuseks Tartusse tulla ja magistriks siia tagasi. Siis saaks juba ülikooli kõrvalt normaalset tööd ka teha. Aga noh, eks see kõik veel selgub.... Uus aasta toob ehk uusi ideid.

Kui üldse uus aasta tuleb... mul saab tööleping detsembris läbi ja kui ma siit uut tööd ei leia, pean juba poole aasta pealt Eestisse tagasi pöörduma. Aga ma ei taha siit veel ära tulla. Esiteks, ma peaks pool aastat enne ülikooli kodus passima. Ma pean alati tegevuses olema. Teiseks, ma tahan siin kauem olla. Nii et saadan innukalt erinevate tööpakkumiste peale kirju ja hoian pöidlaid pihus. Norra keel juba lihtsamates olukordades tuleb, nii et keelebarjäärist pole paari kuu pärast haisugi. Siiani on see ainus takistus töö leidmisel. Ehk läheb siis lihtsamaks. Vähemalt nii ma loodan. :)

See tuletab mulle meelde... iga immigrant peab läbima tuberkuloositesti. Läksin siis esmaspäeval arsti juurde, Leah oli ka kaasas. Vankriga on nii jama liigelda linna peal. Jõudsin kohale, vaatan majaplaani.. Jaaa vaktsiiniosakond oli 5.korrusel. Jess! Mõtlesin tükk aega, mida tegema pean, et Leah sinna üles toimetada, aga siis tuli mingi vana mees ja rääkis jube pika teksti norra keeles maha ja siis näitas sõrmega nurga taha. Seal oli mingi invaliidilift, täiega õudne. Vana, tundus selline logisev ja täiega hirmus :D Aga jõudsime ilusti kohale. Arstitädi oli hästi lahe ja andis mulle Tromsø kaardi kingituseks. =D Neljapäeval läksin tagasi... Öeldi, et kõik on verega korras, aga ma pean röntgenisse ka veel minema.. Dahh. Mu tööandja on õnneks nii armas inimene, et lasi mu töölt vabaks reedeks. Mul polnud aimugi, kuhu ma minema pean. Teadsin ainult bussi numbrit. Esimesest täiest jäin maha, sest kõik ülikooli õpilased lähevad sama bussiga kooli. Buss oli nii täis, et ainult mina ja üks vanem naisterahvas jäime maha. Lihtsalt füüsiliselt poleks ära mahtunud. Õnneks järgmine buss tuli täpselt viie minuti pärast... Esimene minut sõitu toimus tuttavas keskkonnas.. siis pöörasime kuhugi suunda, mida ma poleks varem ettegi osanud kujutada. :D

Aga.. kohale ma jõudsin! Haigla oli massiivne ja ma eksisin ära, aga teed ka ei tahtnud küsida. Läksin üldsegi valesse osakonda alguses. Ja nüüd jõuan jutu poindini... Pärast haiglast lahkumist seisis ees uus probleem, sest mul polnud aimugi, mis bussiga tagasi kesklinna saada. Ja siis -trummipõrin- küsisin norra keeles nõu. Ja sain hakkama. Sain oma vastuse ka kätte ja puha. :) Lahe tunne oli.

Järgmisel nädalal lähme vist Susanniga pildistama. Ma loodan. Ma pole üldse fotograafipilguga välja jõudnud, aga tahaks täiega uusi ja ilusaid pilte. :)

Talv on ukse ees

LUMI!

Ja ongi nii. Esimene lumi saabus siin põhjas juba laupäeval. Kõrgemad mäed on juba valgeks võõbatud ning seal sajab lund pidevalt juurde. Linnas jäi laupäeval isegi lumi pinnale, lörtsi siin olnud ei ole. Kuulsin hirmujutte, et siin on pidevalt rahet. Võib sinikatega arvestada... ? Aga nii külm on. Päeval on nüüd ainult maksimum viis kraadi sooja ning mul on talvejalanõudest olemas ainult potentsiaalsed teelolevad saapad. Praegu on vaid botased ja sügiskingad käepärast. Saapad peaksid jõudma lähipäevade jooksul. Ehk ilmataat halastab veel veidike...

Vaatamata käredale ilmale läksin laupäeva õhtul väikesele peole. Nagu ikka, on purjus inimesed kõige paremad lubajad. Sattusin mingit lasteaiakasvatajate seltskonda, kellest üks oli 7 korda Pärnus käinud - ma ei teagi, miks, aga Mannu tuli kohe meelde - ning see viimane lubas ka mulle teada anda, kui mul töövõimalus on. Normaalne!

Pühapäev möödus kodus passides ning süües. Hehe. Aga esmaspäeval tööle minnes nägin mägedes lumetormi, samal ajal kui enda pea kohal helesinine taevas oli. Kahju, et kunagi õigel ajal fotokaamerat käepärast võtta ei ole. Nii vinge on lihtsalt, kuidas ümberringi nii erinevad ilmad on. Töölt tulles sattusin peale sellele, kuidas mägedes sadas vihma, aga minu kohal paistis päike. Istusin bussijaamas ja nägin pilvi enda poole vuhisemas. Vihm liikus üle fjordi nii mis mühises. 

Viimasel ajal on siin sellised ilmad...

Tänu sellele ei pannud tähele ka hävitajaid, mis minu suunas lendasid. Alles siis, kui süda jõnksatas ning pea välgukiirusel taeva poole müratekitajat otsima pöördus, sain aru, et JÄLLE mingid hävitajad rikuvad minu närve. Ma olen kahe kuu jooksul näinud rohkem hävitajaid kui kahe käe sõrmedel kokku saab lugeda. Ja alati olen vaid mina see, kelle pilk neid nii kaua saadab, kuni alles on jäänud vaid kaks pisikest musta täpikest. 

Mul on juba mitu korda juhtunud, et minult on teed/abi küsitud. Seda juhtub kogu aeg, mis on äge, aga mida ma natuke kardan ka. Viimati küsis üks turist, kus kino on. Ma sain peaaegu ainult norra keelega hakkama... Aga poole pealt lõin käega ja rääkisin inglise keeles edasi. Aga noh, igal asjal oma aeg... Kui ükskord üks vana daam mu käest abi küsis, ei saanud ma midagi aru ning hakkasingi talle seda norra keeles ütlema. Ei jõudnud kaugemale sõnast "Jeg..." ("ma"), kui ta juba järgmise poole pöördus. Ehmusin täiega ära, et mu aktsent on nii õudne, et ta juba esimesest sõnast sai aru... :D

Olen neid õppelaenude ja värkide asju ka siin uurinud. Kuigi ülikoolid on kõigile tasuta, on elamine kallis. Töötamine ülikooli kõrvalt on piin... Leidsin mingi lahenduse, et kui pärast õpinguid kindlalt kodumaale tagasi pöördud, ei pea laenu tagasi maksma. Samuti võetakse õpilaste õppelaenust 40% maha, kui kõik eksamid edukalt sooritada. Lahe! Aga noh, Tartu on kindlam minek. Magistriks saab ju alati tagasi tulla, siis on kergem töötada ka.

Ja Norra peaminister on vist praegu Eestis... Norra ikka toetab Eestit naeruväärselt palju. Meil (jälgides kommentaare, mis ei ole küll kõige adekvaatsemate inimeste poolt vorbitud) on isegi kahju paar eurot Kreeka jaoks annetada... Ok. Mul oli täna vaba päev, aga õhtul on keeletund. Pean kiiresti kodused tööd ära tegema ja midagi sööma. :) Ha det bra!

Lihtsalt üks nummi pilt Leah'st :)

Kõik on uus oktoobrikuus

Või siis mitte nii väga. Eelmisel nädalal oli mul kaks vaba argipäeva, nii et mul oli mõnus 4-päevane nädalavahetus. Käisin šoppamas. Selleks polnud muud vaja teha kui läpakakaas lahti lüüa ja Ebay sisse toksida. Nüüd ei ole muud kui oodata... Tellisin endale saapad ja kingad. Odavad küll, aga ehk peavad vähemalt natuke vastu...

Reede õhtul läks mu toakaaslane peole. See oli soodne võimalus hästi paljude asjade ära tegemiseks. Lubasin endale, et õpin täiega norra keelt, koristan oma toa ära, tõmban kõik põrandad üle, lähen välja pildistama ja mida kõike veel, kuid õhtu lõppes siiski kurvalt ekraani silmitsedes. Või ehk mitte nii kurvalt, sest sain ju sõpradega juttu rääkida. Olin lausa nii kaua ärkvel, et suutsin ära oodata oma toakaaslase, kes astus uksest sisse ja naeris, sest ta proovis vale maja ust lukust lahti keerata... Nojah - meist paari maja kaugusel on veel teine punane maja. Peomeeleolu ja pimedus ning oledki vales majas. Igatahes, siis ma istusin ja kuulasin tema muljeid. Neil oli koolis mingi pidu, õpilased möllasid koos õpetajatega. Saatanad ja inglid olid teemaks. Nägin pilte ka ja pidin krambid saama, kui mõnd endist õpetajat samasugustes kostüümides ette kujutasin.

Pühapäeval käisime kinos, vaatamata minu naeruväärsele rahaseisule, aga õnneks Nikolai tegi kõik välja. Ostsime mingi 1-kilose popkornivalangu kaenlasse ning haarasime kaasa liitrise pepsitopsi ning läksime alla saali. Filmiks oli siis "Cowboys&Aliens" ja nagu ikka, suutsin ma isegi SELLISE filmi ajal pisara poetada. Mis mõttes... Sellega meenub ka laupäevane filmimaraton, millest erksamad olid minu arvates "Triangle" (sürr ajupudrustaja; pärast ei saa mitte midagi aru enam) ja "127 hours". Sain mitmeid pilguheite, kui pisaraid poetasin. No pole midagi teha, et mulle emotsioone kahe peoga jagatud on. :)

Pärastpoole rääkisin isaga MSNis ning sain võimaluse näha oma ilusat, armast, üle kõige-kõige-kõige paremat koera, Trevorit. Kirjeldamatult igatsen teda. Tahaksin tema pehmet karva paitada ning teda kaisutada. Ta on mu parim sõber. Usun, et igatsus on kahepoolne...

Trevor ei saanud aru, kust mu hääl tuleb 

Trevor ja... mina

Vaatame üksteist

Aastaajad on vaheldunud - seda on tunda. Suvi oli soe, vihmatu, vahel harva oli pilves ilm... ja nüüd on põhimõtteliselt iga päev selline sombune udukogu üle terve linna. Vihma on isegi sadanud paar korda. Jahe on. Käin juba talvemantliga ringi, kuigi sellega on kohati palav. Õhemaga jälle hakkab külm. Tellitud saapad on praegu Oslos, nii et.. pean veel natuke ootama. Aga muidu on täitsa mõnus, kui ikka kütta ja soojalt riides käia. :) Vähemalt siin köetakse juba praegu..

Eile tabas mind kohutav traagika... ma kaotasin oma kõrvaklapi kummist osa kuhugi tee peale, kui bussile tormasin. Ei jõudnud otsima ka hakata. See-eest leidsin ta täna ilusti üles, kui kogemata teele juhtusin vaatama. Ei oska mõeldagi, mis tõenäosuse protsent sellel võis olla. Matemaatika on mu maha jätnud. Aga igatahes, tõeline ime! Aa, ja mingid pliksid (vanuseks ilmselt mingi 9-10, sest ma kõnnin tööle minnes ühest põhikoolist mööda) kõndisid minust mööda ja.. ainult üks kolmest oli minust lühem, ja sedagi veidike! Uskumatu kui pikad inimesed siin riigis on. Mitte muidugi sajaprotsendiliselt minust pikemad, aga no 80% küll... Eestis nii hull ei ole, olen 166 cm ja see on vist üsna tavaline kasv ühe eestlase jaoks.

Aa, esmaspäeval oli minu isa sünnipäev - PALJU ÕNNE! Uuesti. Ta ise juba sai oma "koogijao" kätte, aga jagan teiega ka oma imeleiutist... Tegu oli äärmiselt hea koogiga.

Veendusin taaskord, et igasugused halvad kuulujutud NAV-i kohta on vähemalt Tromsøs täiesti kohatud. Vaevu olin jõudnud jala uksest sisse tõsta, kui minu muret uurima tuldi. Seejärel veeti mind kabinetti, õhkkond oli lummavalt vaba. Rääkisime kõigest, suutsin isegi oma koera mainida... Ee, igatahes, nüüd aitab Norra riik mind uue töö leidmisel. Olen tööotsijana registreeritud. Super. Ehk leian varsti parema töökoha ;)

Nojah. Ühesõnaga - kõht on tühi, nii et pean midagi kokkama kiiresti. Viimase aja trend - süüa õhtul kell 10. ÄÄRMISELT ebatervislik, ei soovita. Ha det bra!

PS! Lõpetuseks panen veel härdas meeleolus mõne vingema pildi oma koerast teile vaatamiseks. Kas ta pole mitte armas? :)