Langeb lund, langeb lund, langeb lund...

Täitsa lõpp, kui rõõmsaks läheb tuju, kui lumi tuleb ja jääb. Suisa kahju on mõelda, et kuue päeva pärast maandun Eestimaa pinnal, kus võib-olla ikka veel lund ei ole. Iseenesest oleks äärmiselt vinge siin, Tromsøs jõule pidada, aga teisalt ei suuda ära oodata, millal koju saan. Pole midagi paremat kui jõulud kodus. :)

Öö jooksul sadanud lumi trepiastmel

Jõulukaunistused linnas. Terve kesklinn on täis neid...

Külm ei olegi eriti, temperatuurid kõiguvad nulli ümber. Samas lund sajab kogu aeg juurde. Linna kohal on peaaegu 24/7 pilved ning seetõttu pole siiamaani virmalisi näinud. Kui ma oma soovist ümbritsevatele inimestele räägin, ei vallanda see nendes mingit emotsiooni. Virmalised on nende silmis tavalised, põhimõtteliselt igaõhtused. Aga hetkel on nad peidetud lumepilvemantli taha. Täna hommikul oli taevas selge, aga siis oli taevas juba heledam kui muidu. Õhtuks hakkas jälle lund sadama, nii et tänagi jäävad mul virmaliseotsingud vahele. Kurb. Aga enne jäädavalt lahkumist pean vähemalt ühe pildi saama, see on minu uus-aasta lubadus iseendale.

Üleeile käisime Susanni pool niisama jutustamas. Kui sisse astusin, tervitas mind mõnus värskelt süüdatud küünalde ja kommide lõhn. Tegime glögi, nautisime seltskonda ning sain ka oma esimesed kingitused. Kuuse kõrval suisa. Loodan, et Eestimaa porised ilmad minu juba saabunud jõulutunnet enam kõigutada ei suuda. 

Susanni kuuseke

See jõulutunde asi tuletab meelde, et lapsepõlves olid mul ühed lemmikud kommid. Roosad, sees täidisega ning ülimalt hea maitsega. Järsku kadusid need aga ära ning kõik, mis mulle alles jäi, oli mälestus sellest imelisest maitsest. Ning täna sattusin poes ühele kommipakile peale ning ostsin ära. Kui esimese kommi suhu panin, tabas mind nostalgiahoog. Pole seda maitset ammu tundnud.

Aitäh, juleskum!

Homme lähen jälle Susanni juurde, siis on meil selline väike 'jõulupidu' koos metsiku toidupoolisega. Vinge!

Ja see on niisama ajaviiteks väljamõeldud asi:

Sa tead, et oled Põhja-Norras, kui...

1) ...esimese lume saabumine alles 14.oktoobril on katastroofiliselt hilja.

2) ...virmalised ei tekita inimestes mitte mingisugust erilist emotsiooni.

3) ...samas ollakse virmaliste suhtes patrioot - Põhja-Norra asi ikkagi!

4) ...kui algab "mørketid" (aeg, mil päike ei välju horisondi tagant), hakkab inimeste seas valitsema üldine masendusperiood; see on ka sagedane väsimusele toodud põhjendus.

5) ...kuuldes Tromsø dialekti näiteks televiisoris, märgitakse see kindlasti kellegi poolt ära.

6) ...igaüks teeb sõbrale jõuludeks vähemalt kaks kingitust; peresiseselt ei mahu kingitused põhimõtteliselt kuuse alla äragi.

7) ...sa tunned nägupidi kõiki Tromsø narkosõltlasi ning sul on välja kujunenud enda lemmik.

8) ...keegi ei muiga, kui sa libastud ning kukud.

9) ...on tavaline keset tänavat põhjapõtra kohata.

10) ...su menüü sisaldab tihti kalatooteid.

11) ...skulptuuridele on külmakaitseks sallid ümber kaela pandud.

12)...mitte keegi ei toeta muud jalgpallitiimi kui TIL.

13)...vähemalt paar korda aastas kuuled, kuidas keegi mainib, et Tromsø ja Oslo vahel peaks raudteeühendus olema.

Ja neid on kindlasti tohutult palju rohkem, mis kohe pähe ei laksa. Võib-olla tulevikus täiendan.

Meeldetuletus elusolekust

Jah, olen patune ning pole siia eriti midagi kirjutanud. Väga-väga pikka aega. Kindlasti keegi ei usuks mind, kui ma ütleks, et asjal pole midagi laiskusega pistmist, nii et ma ei väidagi seda. 

27.novembrist algas siin siis mørketid, mis tähendab, et päike ei ilmu enam mõnda aega horisondi tagant välja. Võib-olla on ka see minu unisusega seotud... Sellised pikad ööd kestavad kuni jaanuari teise pooleni. Mul õnneks seda päikeseigatsuse probleemi väga pole, sest ma tulen ju 1,5 nädala pärast Eestisse. :) Ma ei suuda ära oodata. Pere, koer, sõbrad - kõik ootavad juba! Ma loodan, et selleks ajaks on seal paremad ilmad kui siin praegu. Vahepeal sajab lumi maha, siis tuleb ladinal külma jäävihma ning käredat põhjatuult ning teeb kogu ilule üks-null. Ilm teeb praegu ikka meele mõruks küll. Aga noh, räägitakse, et selle nädala lõppedes pidavat talv tulema. Loodame siis parimat. 

Need vastikud ilmad teevad võimatuks ka oma kaamerat kaasas tassida, nii et mul pole viimasest ajast ühtegi normaalset pilti. Need viimased päikeseloojangud on mul samuti ainult telefonisilma kaudu jäädvustatud. Sellest on kahju, sest sellist värvide mängu pole ma enne näinud. Esmakordselt nägin türkiissinist taevast (mitte helesinine!), korra mõtlesin isegi, et äkki virmalised, aga tegu oli hommikuga. Kell oli umbes 10. Samas tahaks kangesti virmalisi jahtima minna, aga selleni jõuan võib-olla alles jaanuaris, kui tagasi tulen. Paar virmalistelainet on siin juba olnud, ehk näkkab ka minul. Väga keeruline see siinses kliimas olema ei peaks. :D 

Eile oli keeletund ja kuna meil oli asendusõpetaja, pidime ennast talle tutvustama. Ja siis nii muuseas tuli välja, et terve selle aja olen ma kahe eestlasega koos istunud. Kõrvuti. Alguses olin natuke kurb, sest ma arvasin, et nad ei oska eesti keelt (omavahel räägivad vene keeles ja vene nimed on ka), aga kui ma neile ütlesin, et mul lähevad norra ja vene keel sassi (ma ei oska enam vene keelt :D ausalt. Norra keel asendab väga paljud sõnad, ka lihtsamad, ja venekeelsed lihtsalt ei meenu), pomisesid nad omavahel natuke vene keeles ning hakkasid siis väga korralikus eesti keeles otse minuga suhtlema. Ma oleks tahtnud neid sealsamas kallistada. Nii hea oli kellegagi näost näkku oma emakeeles rääkida.  Mul on nüüd kohe 10 korda suurem tahtmine igal neljapäeval tagasi keeletundi minna. ;)

Parim mõttetera tuli eile Sethilt, kes on minu sõber keelekursuselt - "Naised on ainsad olevused, kes seda rohkem kiruvad, mida rohkem armastavad." (jutt käis kontsakingadest, mille üle ma vingusin :D). 

Vot. See oli lühike kokkuvõte viimase aja sündmustest. Saan aru, et väga põhjalik pole, aga ma ei saa midagi kokku luuletama hakata, kui ma väga täpselt detaile kõigest ei mäleta enam... Ma pean endale iga paari päeva tagant meeldetuletuse panema, et ma blogisse kirjutaks või midagi muud taolist. :)