Imedemaa

No millised ilmad! Kolm päeva järjest on pea kohal olnud vaid sinine taevas ja mõnus, kevadine päike. Temperatuurivahemik jääb -5 ja +5 vahele, korraks oli isegi 7 kraadi sooja. Õhtuti on siiski tavaliselt miinuskraadid. Üleüldiselt, nagu ma juba varem kuulujutte kuulsin, jooksevad päikese välja ilmudes kõik norrakad õue. Ma võin tunnistajana kõigele kahe käega alla kirjutada. Aga ma ise olen samasugune ja seega olen ma ka kõik need kolm päeva midagi teinud.

Laupäeval käisime Prestvannet ääres jalutamas. Seal selgus kohemaid, et mul olid eriti valed saapad välja valitud. Hea, et oma kaamerat puruks ei kukkunud. Aga megailus oli küll. Lisaks avastasime ühe huvitava poe, meteoroloogia instituudi (sealt ma neid virmaliste kaameraid terve talve siis jälgisingi), saami lasteaia, mingi kooli... Kõik ühel pool järve ja minu maja lähedal. Varem pole teadnud ka, et seal nii palju asju on.

Hetki laupäevast:

 Minu maja punane ots paistab vasakul, puude taga.

Pühapäeval läksin koos Marva ja Susanniga väiksele jalutuskäigule Dalheimi. Mööda mägesid 6 kilomeetrit kõndida on üsna kõva katsumus, eriti paksu lumega. Ja sellel õhtul ma alles mõistsin, kui pikaks on päevad juba veninud. Millegi pärast arvan, et päevad on siin juba pikemad kui Eestis, aga see võib tulla sellest, et ma olen harjunud pea ööpäevapikkuse pimedusega. 

Külmunud kosed

Marva kiusab Susanni

Mina kiusan Susanni

Täna käisin sõpradega raamatukogus istumas. Nemad tegid koolitöid, ma õppisin norra keelt ja lugesin norrakeelseid raamatuid. SÜG-i ajad tulid meelde ja ühel hetkel leidsin end unistamas ajalooõpikust, märkmete tegemisest ning jutustama õppimisest. Õudne. Aasta tagasi oleksin ma ennast kuuldes vast pead vangutanud ja minema kõndinud. Sabrina juures käisime ka istumas. Ta söötis igast head-paremat sisse ning nüüd tunnen end 10 kilo raskemana. Aa, tal on mingi massaažiaparaat, mis maksis mingi 200 eurot. Aga noh, vinge asi ikka. Kangesti ajab sügelema. Veri ilmselt sai üle pika aja ringlema, hehe... Kindlasti lähen veel ja siis võtan kaamera ka kaasa. Ta elab väga ilusas kohas ning seal saaks häid pilte. Nii tore, et soojemaks läheb... Kuigi ma kardan natuke neid tänavajõgesid-koskesid, mis sulavetega mühisema hakkavad. Peab vist kummikud varuma.