Tööinimene

Tunnen end suure inimesena, sest käisin täna tööl ja koju jõudes pidin kohe süüa hakkama tegema. Kõht oli äärmiselt nõudlik ning ei lasknud mul jalgu pikemalt kui minut-paar puhata. Kartulid pehmenevad pliidil ja vorstid on ahjus, nii et nüüd on hetk aega kirjutada.

Sain siis uue töö, siiani olen kolmes lasteaias käinud. Esimene kannab nime Sjømannsbyen ja on samas ka see lasteaed, kust ma omale tööotsa üldsegi kauplesin. Esimene päev tööl sain endale kohe sõbrannad kaela, kuigi platsis olid ka ühed kaksikud tüdrukud (igavesed paharetid) ning mõni kiuslikum poisiklutt. Aga järgmisel päeval tagasi minnes olime kõik juba sõbrad ning üldine vastuvõtt oli väga vinge. Pärast kuulsin ka, et mind olevat teistele juhatajatele kiidetud ja soovitatud.

Teises lasteaias oli kuidagi teistsugune õhkkond, sest lasteaed on terviklikult näitlemise kallakuga ja kui ma täna lõunapausi ajal õigesti aru sain, siis ka ainuke uskliku baasiga lasteaed. Ma ise küll midagi usuga siduda ei osanud. Aga lapsed olid kuidagi äärmiselt ilmekad, rahulikud ja armsad ning ma sain kõigest aru, sest kehakeel käis kõigega alati kaasas.

Kolmandas on õudusunenäolapsed, aga samas ongi huvitav. Selles lasteaias pole kõrvadel hetkegi puhkamiseks, lapsed kannavad selle eest hoolt. Aga töötajad on ÜLIVINGED. Ei jätnud mind kuskilt välja, võtsid mind kui omasugust, kiitsid mu keeleoskust ning õpetasid mulle veelgi uusi sõnu.

Täna oli lasteaedadel 'solfest', mis on nagu.. päikesepidu eesti keeles, seega arvasin, et mind tööle ei kutsuta, kuna sellest traditsioonist ma eestlasena midagi ei jaga ikka. Otsustasin äratuskellata kauem puhata, aga... telefon siiski helises ning tunnike hiljem astusin rahulikust talvevaikusest äärmiselt ärevasse ning põnevil õhkkonda. Lapsed tulid õue, istusid ümber tuleplatsi, välja toodi laste enda meisterdatud päike. Siis ootasime päikest, laulsime päikesele laule, kasvatajad rääkisid muinasjutte päikesest... aga laste kurvastuseks päikest ei tulnud. Pilved olid ees ja õige päev on vist nagunii hoopis homme. Aga pole midagi, lasteaias sees söödi päikesekukleid (täitsa metsas, kui head need saiakesed on!) omaenda tehtud päikesepildilistel laualinadel ning joodi sooja kakaod vahukoorega. Mmmmm.... Pärast seda tundusid mulle kodust pakitud võileivad täiesti tühistena.

Norra keele kursustele lähen järgmisel nädalal vist viimast korda... Tunnen lihtsalt, et mul pole mõtet seal käia. Kui uue teema võtame, saan selle põhimõtteliselt 5 minutiga selgeks, aga õpetaja võtab seda veel 3 neljapäeva läbi.  Mulle (ja kindlasti teistelegi) piisab vaid ühest neljapäevast. Minu poolest võiks rohkemgi teemasid ühes neljapäevas läbi võtta. Seega otsustasin iseõppijaks hakata, raamat ja töövihik on mul ostetud ning sõbrad kõik valmis aitama. Ja säästan natuke raha ka (kursuste raha jaotati kolmeks - ma olen kaks ära maksnud ja nüüd viimast ja kõige kallimat ei pea, sest ma ei lähe enam nagunii..). Kahju on, et Laurat (mu pinginaaber) enam ei näe ja Vladiga eesti keeles suhelda ei saa. Pean kindlasti järgmine kord meiliaadresse lunima.

Lõpetuseks lisaks siia ühe pildi Tromsdaleni sillast, mille katsetuseks oma uue statiiviga tegin. Nüüd lähitulevikus pidi palju virmalisi tulema, nii et ma niii-nii-nii-nii väga loodan, et ma saan nad ka pildi peale! Ma juba 2 nädalat loodan...