24/7 päikest ning kevad piilub :)

Mõned nädalad hiljem kui Eestis saabus ka siia kevad. Salakaval on teine ainult.. käisin 14 soojakraadi tähistamiseks ilma sallita ja jakita mingi 10 minutit väljas, et poest juurvilju tuua, ja juba tunnen kerget kraapimist kurgus. Jess! Lisaks kõigele on nüüd jälle mingi nõme torm vahelduseks külla tulnud, eile isegi lombid ähvardasid lainetada. Töölt koju minnes pidin ära lendama, täna on ilmselt sama seis. Kolmapäevaks lubab õnneks juba 12 kraadi jälle.

Lumi on tänavatelt ja majade ümbrusest täielikult läinud, aga puude varjus on praegu võimatu ilma kummikuteta liikuda. Ma ei suuda ära oodata, millal ma jälle Prestvannet äärde pildistama saan minna, aga seal on ka hetkel päris lumine-lögane-porine olukord. Mõnedest kohtadest on lumevaip ära ka sulanud, aga järvest pole haisugi. Ainult põhi paistab. Aga ega kevad tulemata jää ning ehk vihmad kustutavad ka Prestvannet janu. :) Lisaks algasid meil ka polaarpäevad. Minu jaoks hakkasid varased ärkamised juba umbes kuu aega tagasi. Kui päike ikka akna vahelt täpselt silma piilub, on võimatu edasi magada. Vähemalt vihmastel päevadel saab veel kuidagi sõba silmale... Praegu on ka kell 1 öösel ja täiesti valge.

Mulle meeldib see, kusjuures. Paljud vaatavad kahtlustava pilguga ning küsivad, et kuidas ma magada saan ja ütlevad, et täiega nõme, aga... sellega harjub ära. Ja tegelikult mulle isegi meeldib, et ma kaua magada ei saa. Aega on kuidagi väga palju juurde tekkinud. Olen õppinud mingiks eriti vingeks kokaks, või noh... arvestades minu eelnevate kokkamisoskustega olen ma nüüdseks suisa gurmeekokk. :D

Nämmnämmnämm...

Kolmapäeval oli 16.mai, nii et kõik läksid järgneva päeva puhul välja pidutsema, kaasa arvatud mina. Ma ei tea, kuidas me Marva korterisse ära mahtusime kõik, aga ülivinged sõbrad on mul siin ikka. Üritan hoolega vältida teadmist, et varsti me enam koos väljas ei käi ning kõik, mis alles jääb, on pildid, videod ning põgusad meeldetuletused olemasolust kuskil Facebook'i lehekülgedel... Kuigi ma ootan väga enda põnevat suve (olles just ostnud lennupiletid nädalaks Saksamaale, Lady Gaga kontserdile, Positivuse festivalile ning plaanides road-tripi või niisama koosolemisi parimate sõpradega; lisaks kõik ülikooliga seonduv ning autokooli lõppastmekoolitus), muutub meel siiski nukraks ning tahaks aega tagasi pöörata. Elaks vabalt veel terve selle aasta läbi, ning siis veel ja veel ja... Võib vist kindlalt öelda, et üks osa minust ja minu südamest jääb alatiseks Norramaale elama ning minuga tagasi ei tule.  See on minu armas ja unustamatu Mehhiko-Norra-Afganistani kooslus:

 Kristell ja Susann

 Marva 

Igatahes - miks siis kõik sellel päeval pidutsevad alati? Järgnev päev, 17.mai, on Norra iseseisvuspäev ning samaaegselt ka russide viimane pidupäev enne eksameid. Russid on nagu meie tutid, ainult et nad panevad kogu aeg pidu ning tõmblevad öösiti tümpsuvate autobussidega ringi ning lärmavad täiega. 17.mail on nende rongkäik läbi linna. Tegin sellest video ka. Üks tuttav on ka russ ning tean, et nende grupp pidutses terve eelneva öö JA ööl enne seda (ei imestaks, kui veelgi kauem), nii et kõik noored on ilmselt magamata. Video:

Nii mõnus, et nüüd saab jälle pikemalt õues viibida. :)