Huvitav...

Niisiis, ilmataat otsustas ühe suure kuhja lund korraga maapinnale saata ning see tekitas üsnagi suure kaose. Esiteks, päeval, mil paksult lund sadama hakkas, sõitsin just esimest korda bussiga Põhja-Tromsøyasse, kus ma varem kordagi käinud ei olnud. Jälgisin ärevalt bussiplaani ning läbitud peatuste arvu. Siin mingi valjuhääldi peatuste nimesid ette ei ütle, pead ise teadma. Umbes 5 peatust enne minu oma läksid kõik peale minu maha ning bussijuht küsis üpriski vastumeelselt, et kuhu siis nüüd mina küll kavatsen minna.. Ja kuna ma suhteliselt kõhklevalt oma peatuse nime ütlesin, pani ta mu omakorda kaks peatust varem maha. Ise veel tegi ülihead nägu, küsis, kust ma pärit olen ja mis ma siin teen ja kuidas meeldib... Igatahes, pärast läbi lume edasi rühkides ning järgmisi peatusi otsides mõtlesin, et põhjuseks pidi olema see lumekuhi sõiduteel, mida ta ületada ei 'viitsinud'.  Kuigi nägin, et seda oldi juba lükatud ning natukese aja pärast lükati taas. Tüüp tundus üsna kindel olevat, et järgnevates peatustes teda keegi ei oota.

Bussidega meenub veel see, kuidas paar päeva tagasi tööle minnes bussijuht keset teed peatus (autod poleks meist igal juhul mööda pääsenud) ning üht hädas daami ning tema kaasat abistama tõttas. Buss seisis, uksed olid lahti, külm õhk tuli sisse...  Inimesed vaatasid täiesti tühjade emotsioonidega väljas toimuvat, ainult mina tundusin nõutu olevat. Õnneks see tal väga pikalt aega ei võtnud, said paarikese lumevalli pargitud auto ilusti tee peale tagasi, aga... Mõtlesin, et kas ka kuskil mujal sellist pilti kohtaks? Ei kujuta küll ette, et mõni bussijuht kahjutundest kedagi aitama läheks, pigem mõtlevad kahjurõõmsalt, et tore, et nende buss kuskil kinni pole.  Tööle jäin ma igatahes hiljaks, aga see ei huvitanud kedagi. Isegi vabandama ei pidanud. Tervitasid rõõmsalt ja küsisid, ega mul õues külm ei olnud.

Samal päeval tagasi sõites jäime bussiga künkale kinni. :D Nii libe oli. Üles ei saanud, alla oleksime kohe tuisanud, kui vaid pidurit peal poleks hoitud. AGA... meie taga oli pikk autorivi. Sel hetkel mul oli küll hirm. Mõtlesin, et tekitame kindlasti ahelavarii, olin suisa 100% kindel, ja üritasin välja mõelda, kuidas ma bussi tagaotsast ette poole saan, et ma viga ei saaks ja... siis järsku olime üle künka. Ma ei mäleta, kuidas ta selle saavutas, aga kõik plaksutasid ja bussijuht ajas rõõmsalt pöidla püsti. Nii imelik (ja mõnus), kuidas inimesed siin nii rõõmsad on! Natuke pärast seda kogemust jättis bussijuht bussi seisma ning käskis kõigil jala edasi minna, et ta ei saa normaalselt sõidetud. Vabandas ja inimesed läksid ilma protestimata välja, et kesklinna poole edasi jalutada. Sealt pole väga pikk tee olnud. Minu õnneks väljusime täpselt minu kodutänavale viiva tee ääres. Aga... ma ikkagi pidin mitu korda mõtlema, et kas ma olen nüüd siis Põhja-Norras või.. kuhu ma sattunud olen? Kuidagi nii palju segadust, kuigi lumega peaksid nad ju harjunud olema. Olgu, peab tõdema, et nii palju lund pole ma linnatänavatel varem näinud, mõned kuhjad meenutasid Muhu kodu ümbruses olevaid valle. Kuigi, müts maha nende lumesahkade ees, mis iga poole tunni tagant tänavatel vuravad. Vinge töö teevad ära ning keegi koju lumevangi jääda ei saa.

Ilus on siin Norras küll selle lumega.

Lumemütsidega majakesed

Lumi bussipeatuse taga

Minu kodutänav

Lisaks olen hakanud oma unenägusid üles kirjutama ning mäletan seega peaaegu igal öösel nähtud und, vahel isegi mitut. Uus põhjus hommikul end kiiresti üles ajada, et uni meelest ära ei läheks. Ja ma hakkasin jälle kahtlema, et äkki peaks Tartu Ülikooli psühholoogiasse ka üritama sisse saada. Ma tean, et see on raske, aga see pole võimatu. REV kohale saaksin ju ikka... Hmmmm...