Elul on siin justkui teine kiirus, nagu vuhiseks mägedest alla...Kuigi ilmselt on asi selles, et mitte midagi ei tehta enam ette-taha ära, vaid pean kõigega ise hakkama saama. Koristan-küpsetan-küürin-õmblen... Töötan. Ja sinna see aeg veerebki. See on ka minu vähese kirjutamise põhjus, nii et ande mulle andeks.
Niit ja nõel on mul küll kogu aeg käepärast, tassin lausa taskus kaasas, sest kõik asjad otsustasid järsku augustuda. Ja kõige kummalisem on see, et millegipärast satuvad kahjustuste osaliseks just vasakpoolsed riidetükid (näiteks vasak varrukas, vasak pätt, vasaku tasku nööp, vasak sokk...). Jah, pätid polnud just kõige õigem otsus siia kivistele mäenõlvadele, kust tihti üles-alla hõõrun. Aga opijälge pole eriti näha ja õmblus tundub ilusti pidavat.
On äärmiselt tore, kui tööandjaks osutub endast kolm aastat vanem neiu, kellega võib lausa sõbrannadeks saada. Iga päev saadab ta mulle koolist ägedaid sõnumeid.Vahel käime koos autoga sõitmas või jalutamas; on kordi, mil jään pärast tööd juttu puhuma ning täna viisin talle niisama enda küpsetatud šokolaadikooki. Väike pugeja, või mis?
Kiire rutiin näksib ka ajurakke, olen hakanud hajameelsust avastama. Näiteks täna lahkusin töölt ja poolel teel avastasin, et ma võtsin oma tööandja võtmed ja enda omad jätsin kuhugi ripakile. Eile õhtul unustasin duši alt tulles maski näkku ja rõõmustasin oma majaomanikku, kes alla korrusele pesu pesema tuli.
Aa, mind saadavad keelekursusel edu ja ebaõnn käsikäes. Hea uudis on see, et ma olen klassis üks paremaid (ilmselt tuleb kasuks see, et ma olen pesamuna ja räägitakse ju, et nooremalt on lihtsam keelt selgeks õppida), kuid pinginaabrite needus jätkub. Nagu mäletate, esimeses tunnis istusin mingi nilbe venelase kõrvale, kes muide siiamaani mind kogu aeg vahib ja tänaval autosõitu pakub. Teises tunnis istusin Tai naise kõrval, kes oskas vaevu midagi muud peale tai keele, kuid on abielus Norra mehega (lisaks ka tema kaks sõbrantsi - mingi naiseost või muud taolist?) ning kes mind pidevalt togis, et abi saada. Nüüd, eile, istusin kõrvuti mingi Hispaania tüdrukuga, kes on lahe, kuid kes minu küsimusele "Where do you live?" andis vastuse "Yes". Ise veel naeris täiega. Ma ei tea... Võib-olla siis, kui me mõlemad norra keelt oskame, tuleb vestlus paremini välja.
Vaade minu lauale...
Ja niisama meie väike ja hubane klassiruum. Teisel pool on veel umbes sama palju ruumi. Kuigi see on udune, on esiplaanil näha nimesilti. Meil on kõigil need laua peal, et õpetajal nimed meeles püsiks. Nunnu.
Minu õpetaja on noor venelanna, palju noorem kui enamus tema õpilasi. Ta on Norras elanud 7 aastat, neist viis aastat on ta selles koolis õpetaja olnud. Päris hea. Tähendab, et keeleõpe pole väga keeruline. Ma avastasin, muideks, siin Norras elades, et mulle meeldib ikka täiega õppida. Alati pärast keeletundi tulen koju ja teen kodused tööd ning rohkemgi veel umbes 15 minutiga ära. Vingelt panen. Aga muidugi, praegu on nii lihtne. Näiteks on hästi palju erinevaid tekstianalüüse. Tekst on umbes taoline "Berit ei maga. Berit sööb." ja all on küsimused umbes säärases stiilis: "Kas Berit magab? Kes sööb?" ning peab lihtsalt ülemisest tekstist kõik maha kopeerima. Aga noh, alguse asi, ehk lõpuks läheb keerulisemaks ka. Aa, avastasin ka, et norra keelel on prantsuse keelega väga palju sarnasusi. Ma juba ükskord varem kuulasin televiisorist mingit norrakeelset saadet ja avastasin alles tüki aja pärast, et tegu polegi prantsuse keelega. Rääkimisstiil kõlab üsna sarnasena, kui ei keskendu. Mõned sõnad on ka samad, näiteks õpilane on norra keeles "elev". Eee.. Tegelikult ma plaanisin rohkem näiteid tuua, aga lampi ei meenu praegu.
Näide kodusest tööst. Pidime pildi järgi jutu kirjutama.
Vene keele oskused selginevad samuti alles siis, kui neid reaalses elus vaja läheb. Ma avastasin, et ma saan kõigest aru, aga kui vastama peab, on kök-mök... Üks Poola mees üritas minuga vene keeles rääkida ja ta küsis, et kuhu minu kõrval olnud Tai naine läks (ta kolis teise keelerühma). Ma olin lihtsalt vait, sest mu peas segunesid sellel hetkel umbes neli võimalikku keelt. Aga lõpuks vastasin inglise keeles. Samuti sain ma ideaalselt aru, kui üks leedukas ja õpetaja omavahel meie kursuse talvepuhkusest rääkisid. Pärast küsisin, et mis saab, kui ma kaks tundi kohal ei käi (olen sel ajal Eestis). Ta ütles, et ma olen nii "bright", saan hakkama küll. Olin nii meelitatud, et kõrvad hakkasid liikuma.
Aga jah, praegu mu elus muud lahedat ei toimugi. Otsin aga ikka paremat tööd, et rohkem palka saaks, aga õnneks pole asjaga kiiret. Varsti tuleb järjest mitu sünnipäeva ja mitu pidu, loodan selleks ajaks palga kätte saada... Tühjade kätega on imelik minna, eriti, kui minu sünnipäeval võhivõõrad ka kingitusi jagasid. Aga ju saab hakkama, alati on saanud. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar