Road trip

Tänane hommik algas sellega, et magasin kauem kui plaanitud. Äratuskella sai sõrmega 3 tunni võrra edasi klikitud ja 9st sai märkamatult 12... Pärast kirumissessiooni (sest politseijaoskond on lahti vaid kella kaheni) avastasin, et meil pole süüa. Sõin leiba majoneesiga. Hõrgutav. Seejärel seadsime sammud kesklinna poole. Tundsin end kui riietesse mässitud ja koivaline jääkuubik. Lisaks oli mul üsna palju tegemist püstipüsimisega (terve tee on allamäge). Esimene stopp-punkt oli siis politseijaoskond, kus pidime tund aega järjekorras passima. Lõpuks aga läks kõik väga kiiresti, sest kabinetti astudes tuli välja, et ma ei pidanudki veel sinna minema. Mõttetu ajaraiskamine. Mingi paberilehe sain siiski kaasa, mille mu tööandja peab tulevikus ära täitma. Norra riik ei kontrolli ainult mind, vaid ka seda, ega mind ninapidi ei veeta ja vähem palka ei maksta. Jess. Juhuslikult kohtasime jaoskonnas üht Afganistanist pärit tüdrukut nimega Marva, keda mu sõbrants tundis ja helistasime ka Susannile, keda ma olen juba üsna pikalt tundnud. Mõlemad on ülitoredad. Otsustasime kohvikusse minna. Välja astudes tabas mind üllatus - taevas oli pilvitu ja päike säras üle tänava. Tuju tõusis samuti mitme kraadi võrra.

Igatahes, läksime kohvikusse Solid. Võtsime keelekasteks külmad joogid ja istusime õues ning rääkisime juttu. Mõnus... Päike võttis täiega, kuigi õhk oli veidi külm. Norrakate nahad läksid juba veidi aja pärast punaseks ja appi kutsuti päikesekreem ning see juhtis tähelepanu ühele huvitavale tõsiasjale... Ma olen pruunim kui nemad! Mida...? Eestis ma olin põhimõtteliselt üks valgemaid. Elagu infotehnoloogia ajastu ja püsimatus päevitamiseks! Aga jah... Hiljem liikusime ühte teise söögikohta ja tellisime nachosid. Nad söövad neid kogu aeg. Muide, mul on täielik hullus tekkinud "lapskaus"-i järele, mis on selline.. Norra rahvustoit kartulite, juurviljade ja lihaga. Õpin retsepti raudselt ära.

Vahepeal tulime koju ning siis läksime väiksele sõidule linnast välja, pidi hästi lühike tee olema. Sõitsime pool tundi... Ma ostsin kaasa mustikaid ning sihtpunkti jõudes avastasin, et loodus pakkus mulle neid palju odavamal viisil. Seal rannikul oli mingi soine lapike vist, aga järsku leidsin end igatahes sambla vahele peidetud lombikesest. Jalad said märjaks ja nüüd üritan neid siin kodus radiaatori vastas soojendada.  Hakkasime grillima ning rääkisime juttu, kohale tuli päris palju inimesi, kuigi alguses pidi meid ainult neli tükki olema. Lõbus oli.. Aga ma ei suuda ära oodata, millal ma keelebarjääri ületan, sest tekkis momente, mil ma vahtisin fjordi poole ja püüdsin mõistatada, millest parasjagu jutt käis.

Rääkides autojuhtimisest.. Tromsø linnas näiteks saab vabalt Kuressaares tehtud lubadega hakkama, rääkimata väljaspool linna sõitmisest. Kui meie juht veel teistega võidu hakkas tegema, oli ausalt öeldes küll vesi ahjus ja üks autodest oleks peaaegu avarii tekitanud, sest künka tagant ei ole ju näha, kui mõni muu auto vastu tuleb. Õnneks olen nüüd õnnelikult kodus. Radiaator on põhjas. Täna õhtul teen kalapulki ja makarone, mis tunni aja taguse seltskonna arvates on ülimalt veider kombinatsioon. Seda ütlevad inimesed, kes söövad kartuliputru nuudlitega...