Natuke vähem kui 24 tunni pärast istun juba lennukis, üritan kõrvaklappe harutada ja vaatan kaugeneva Maarjamaa poole. Asjad on pakitud väga vaevaliselt, sest kohver mahutab ju vaid kindla hulga ilmselgelt üliolulist kola. Iga väiksemagi eseme olemasolu tundub elu ja surma küsimus olevat. Vaatamata kohutavatele sündmustele, mis viimasel ajal Norras toimunud on ja mis haarasid ka ühe tuttava noore väärtusliku elu enda küüsi, tunnen end turvaliselt ja hästi. Lein on kirjeldamatu. Ja küsin endalt sama küsimuse, mida ilmselt paljud on endale juba esitanud - kuidas sai selline asi Norras juhtuda? Ülesaamiseks kulub aega rohkem kui ise ära elada jõuan. Tunnen kaasa kõigile, kes kaotasid lähedasi ja kutsun ka teisi üles seda tegema. Praegu oleme me kõik norrakad.
Aga üldiselt, kurb on. Väga raske on perekonda maha jätta, sealhulgas oma koervenda Trevorit, kes suudab mulle igapäevaselt tingimusteta armastust pakkuda. Eile jätsin hüvasti väga olulise sõbrannaga ja see vist loksutaski reaalsuse paika. Sada korda sain enda peegelpildiga aru peetud, kas teen ikka õigesti ja äkki oleks parem siia jääda. Pisaraid sai igatahes terve õhtu valatud, õrnahingeline nagu ma kipun olema. Kui aga kurbus esiplaanilt minema lükata, olen väga põnevil ja tahaksin kallistada kõiki, kes mind innustasid ja kelle nimel edasi võitlesin. Te olete vinged. :)
Nüüd ootan 'pikisilmi' seda, kui päriselt kohale loksub, et kõik tuttav ei olegi enam paari sammu kaugusel ja ei piisa vaid ühes bussireisist, et enda lemmikuid silmapaare kohata. Aga sellest juba teinekord.
PS! Oktoobris tulen nii või teisiti Eestisse. Lemmikmeeste pärast. ;))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar