Eile alustasime vanematega oma reisi Muhust Tallinna poole veidi varem, et Tallinnas veel koos saaks olla. Kell 10 hommikul sõitsime kodust ära. Kui totter see ka ei oleks, ma ei saanud hommikul oma koera isegi vaadata. Paar korda patsutasin ja juba olid silmad iseenesest märjad. :) Et endast veel imelikum mulje jätta - ma pakkisin tema karvu ka kaasa natuke pildiraami vahele... Jah.
Igatahes, hüvastijätt oli väga raske. Pikalt seisin lihtsalt ema ja isaga turvakontrolli uste vahel ja ei suutnud seda viimast otsustavat sammu astuda. Pisarad voolasid kogu aeg. Oslosse jõudes oli tuju juba parem, kuigi inimesed mu ümber olid silmapaistvalt väga õnnetud. Siis muidugi lükati minu lendu edasi ja ma jooksin 4 korda erinevate väravate vahel. Lennukis istus mu kõrval üks noor neiu ja luges Aftenpostenist artiklit nendest, kes Utøya saarel hukka said. Ta hakkas nutma. Kohale jõudsin lõpuks umbes pool 11 õhtul ja avastasin rõõmsalt, et ma olen ikka loll küll. Eestis higistasin umbes 30 soojakraadi käes ja siin on vaid 13 kraadi ja pilves. Mul on kohver paksult suveriideid täis..
Täna käisin politseijaoskonnas, et end ära registreerida lõplikult ja minu õnne teades oli just täna õige koht kinni. Sain Norra telefoninumbri ka mingi ülihea diiliga, et Eestisse helistamine maksab sama palju kui Norrasse. Ehk 2 eesti krooni (tehke ise eurodeks, kui ülisuur soov on). Poest ostsin mustikaid, kurki ja kalapulki 80 norra krooni eest (umbes 160 eesti krooni). Praegu lebotan siin (peaaegu) Tromsø tipus oma ilusas punases puitmajas tugitoolis ja mõtlen, et tahaks päriskoju tagasi. Aga see on alguse asi. Siin on ikkagi tore ja ilus, kuigi see on kodust, vanematest ja sõpradest kaugel ja siin on jääaeg. See-eest inimesed on isegi tänaval üliavatud ja soojad ning sulatavad selle külma kihi ära. Sisemine soojus on siiski olulisim.
Homme hakkan tööd otsima ja lähen kinno.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar