Kuigi ma kirjutan seda praegu vaid endale, on ilmselt õige oma blogi ka kuidagiviisi avada. Niisiis... Ma tahan oma blogi seetõttu pidada, et innustada neid, kes kogu hingest soovivad midagi uut proovida, kuid tunnevad, et hirm saab neist sel korral võitu.
Juba mõni aasta tagasi tekkis mul suurem huvi Norra vastu, kuid tol hetkel ma sellele eriti ei mõelnud. Ilmselt andis suurema avalöögi see, et tutvusin ühe omavanuse Norra tüdrukuga ja hakkasime üsna tihedalt suhtlema. Nüüd olen otsustanud oma elutee Põhjala poole suunata ning stardipauk antakse juba 26.juulil. Ühesõnaga, vähem kui kuu aja pärast pühin oma kalli isamaa tolmu jalgadelt ning 27.juuli hommikused päikesekiired tervitavad mind juba fjordilt vastu sillerdades. Lisaks sõbrannale paelub mind selle riigi juures otseloomulikult loodus. Seda tunnet, mis tekib, kui hommikul oma varbad kastesesse murusse poetada ja üle fjordi mägedes kohisevate koskede poole vaadata, on võimatu kirjeldada. Minu jaoks on puhas loodus ülimalt värskendav. Lisaks meeldib mulle otseloomulikult ka Norra riigikorraldus ja juba pikemat aega on mulle vastu käinud eestlaste kinnisus igasuguse uue suhtes. Minu meelest on ilus kõndida ringi rassiliselt rikastatud keskkonnas või elada kortermajas, kus minu naabriteks on Norra perekond kahe lapsendatud mustanahalise poisikesega või mõni (nüüdseks) õnnelik põgenik Lähis-Idast. Ma ei joonista inimeste vahele piire, kuid kogen pidevalt, kuidas seda tehakse. Me oleme kõik samaväärsed ja kui te sellega ei lepi, ärge sellele blogile oma pilku visake.
Lõpetuseks tahaksin siia panna pildi ühest armsast meenest, mille laulupeolt heldimushooga soetasin ning mis minu kõrval viibinud Norra kooriliikmetele väga-väga huvi pakkus. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar