Mitu kärbest ühe hoobiga

Te ei kujuta ette, kui külm täna on. Just paar päeva tagasi oli 25 kraadi ja nüüd mängime jälle jääkarusid.  Ja vihma tibutab! Õrn seenevihm. Rohkemat siin ei pidavatki tulema, kui tuleb, siis kõik naudivad. Ma ei oleks iialgi seda ette kujutanud, et minu ajust sellised mõtted välja kooruvad, aga ma tahaks seenele minna. Niiiii mõnus oleks tunda seda metsa-märja rohu-seenelõhna. Täielikus vaikuses. Mõni puu ainult naksub. Aga ei.. Ma tulin just linnast, kus elu keeb, ja olen üsna palju edusamme sooritanud. Üks tööandja on mulle juba helistanud ning ütles, et kui kedagi paremat ei tule, on mul võimalus sügisest tööd saada. JEEEE. See ei tähenda muidugi, et ma nüüd käed rüpes lakke vahiks. Käisin NAV-is ja sain mingi lehe võimalike tööandjatega. Lahe kogemus oli see, et teel NAV-i tabasin end lehvitamast ühele sõbrannale, kes bussi ootas. Nii lahe, et ma tänavatel inimesi saan tervitada. Nagu päris, noh.. Igatahes, minuga tegelenud töötaja NAV-is oli eriti heas tujus. Isegi vihma- ja sombumõtted hajusid kuhugi mägede taha. Nüüd on mul vähemalt taaskord mingi ots käes, kust veel edasi pürgida.

Täna võtsin ka keelekursuse nimel jalad alla. Teine erakordselt heas tujus ja abivalmis inimene istus suures sametises tugitoolis ja võttis mu vastu. Ta suutis mulle tekitada tunde, et mind on siia ühiskonda vaja, mis oli natuke hirmutav, aga lahe samal ajal. Ütlesin talle siis, et selline värk, et olen Eestist ja soovin keelekursusele registreerida... ja ta ütles umbes 30 sekundit hiljem: "Aa, kuna sa oled Leedust, siis sinule on kursused tasulised." Tänks, et kuulasid! Ma muidugi pidin teda parandama. Siis ta naeris enda üle ja ütles kähku, et ta on Tallinna vanalinnas käinud ja see on üks superilus koht. Koduuuu. Aga ma sain tema käest infot, et üks keelekursus on siin linnas veel. See on veidi lähemal mu kodule ja toimub kaks korda nädalas, täna külastatud kohas on võimalus end harida vaid korra nädalas ja see on niiii kaugel.. Seetõttu eelistaksin võib-olla seda teist, aga kõik oleneb hinnast ja inimestest, kes seal töötavad. See tänane tädike oli küll vahva.

Ma laenutasin ka paar norra keele õpikut koos CD-ga, et ma millegagi algust saaks teha. Kursused hakkavad pihta augusti keskel. Nii veider on mõelda, et varsti ma mõistan end ümbritsevaid inimesi. Selge nagu seebivesi mitte nagu pudru ja kapsad. Praegu on nii ebamugav. Näiteks poodides. See veel, kui poes müüja "Pose?" (kilekott) küsib ja ma lihtsalt viisakalt naeratan ja "Nei, takk" ütlen (no ma pidin ju oma väheseid oskusi demonstreerima teile). Aga kui nad hakkavad pikemalt rääkima või küsivad, kas mul näiteks kliendikaarti on, siis läheb juhe nii kokku, et ma ei oska isegi inglise keelt enam. Ma arvan, et nad peavad mind mingiks kohalikuks lolliks vms. Varsti ei julge poodi minnagi enam. :) Ma ei näe kuigi teistsugune välja kui etniline norrakas. Blond, sinisilmne, heledanahaline... Nagu nad kõik siin. Nii et minust oodatakse seda, et ma räägin norra keelt. Õnneks varsti ei valmista ma enam pettumust...

Üksi elamine kasvatab nii kiiresti palju vanemaks ja.. Noh. Normaalsemaks. Ma arvan, et mu ema oleks uhke, kui ta näeks, mida mu poetšekid endast kujutavad ja missuguseid retsepte ma välja olen noppinud. Ma olen nii palju häid asju kokku vorpinud, et ma olen juba enda peale kade. Ma koristan asjad ära kohe pärast nende kasutamist, sest need jäävad mulle muid asju tehes ette. Ainult vooditegemise ja pesupesemise peaks sisse harjutama... :D "Väike" kuhi riideid lebab praegu vannitoas ja ootab oma järjekorda... Küll jõuab.