Teen siis enne homset ringireisimispäeva väikese kokkuvõtte viimastest päevadest. Ühesõnaga, mis seal salata, olen täiega lebo pannud... Reede õhtust tänaseni istusin põhimõtteliselt kinnikleebitult tugitoolis ja vaatasin järjepidevalt Supernaturali. Jõudsin teisest hooajast neljandani. Sisukas. Lisaks suutsin vahepausi pidades küpsetada selliseid pannkooke, mis koost ära lagunesid. :) Ilmselgelt oli tainas liiga vedel. Kangekaelne nagu ma olen, pärast kõhu külvamist Munamäekõrguse koogikuhjaga (mis on siinsete mägede kõrval käkitegu) läksin veel samal õhtul poodi ja ostsin vajalikud materjalid uuesti kokku... jaaa hakkasin aga jälle koogikesi kokku mätsima. Läks õnneks, sellised filmis tehtud pannkoogid jäid.. Kollased, suured ja ümmargused nagu täiskuu. Siis panin alles jäänud jahu kenasti kappi ja viskasin suhkru sinna peale ja kõik see mees läks üle sahtli laiali. Ma olen proff. Ma kahjuks pilti ei suutnud sellest hetkest jäädvustada, sest leebelt öeldes olin ma terve maailma peale vihane. Nii et potentsiaalsed tulevased pannkoogid kadusid tolmukotti..
Saabus siis ka minu pakike Eestist mõnusate soojade villaste sokkidega, mis on muide tädi Riina kuldsete kätega kootud, ja paksemate riietega. Mitmekilone pakk tassiti lausa koju kohale, ärkasin hommikul üles ja leidsin ukse tagant suure kasti. Ma mõtlesin, et tuleb ikka pakiteade ja pean ise postiljoni mängima ning ähkides-puhkides küngastest üles roomama. Läks õnneks. Ma arvan, et riided pakkis kokku mu isa, sest alguses tundus tegu olevat äärmiselt väikese kastiga, aga terve kapp sai hilpe täis laotud, vaat et sahtlid kinni läksid. Kunagi õpin mina ka niiviisi asju kokku panema. Paki põhjas oli mu kaisukaru ka. Aitäh, emme-issi!
Üleeile sain täiesti ootamatult oma meilile teate Tartu Ülikoolist. Pääsesin haridusteaduse humanitaarsuuna riigieelarvelisele kohale. Korraks tekkis ausalt öeldes väga näriv kahetsustunne, uurisin akadeemilise puhkuse üksikasju, juurdlesin endaga ja teistega... Aga ma ju ei anna alla nii lihtsalt. Siin on vinge! Lahedad uued inimesed-kogemused-tunded. Kuigi siiamaani pole oma väriseva käega "ei" suutnud klikata. Vähemalt teen mõne eelarvelisest kohast väljajäänu õnnelikuks. :) Sain innustust ka sellest, et üks tuttav tütarlaps veetis pärast keskkooli järjest üheksa kuud Kanadas, kuna ei suutnud otsustada, mida ülikoolis edasi õppida. Nüüd astus ilma mingisuguste probleemideta ülikooli. Arvan, et rutakalt ei tasu tegutseda. Kõrghariduse omandamine kindlas suunas on otsus, mis mõjutab tervet elu. Aga jah.. Ma vähemalt tean, et kui ma plaanin tagasi tulla, on mul Tartus ees Piret, kes oleks meeleldi nõus minuga voodis istuma ja läpakatšilli tegema. See annab veel rohkem põhjust Eesti, mitte Norra ülikooli astuda. Aga kes teab, mis elu toob. Nagu mainisin, rutakalt ei tasu tegutseda.
Täna oli pooleldi kogemata selline tüdrukuteõhtu, Susann tuli külla ja suutis mind väga üllatada - nimelt pole teda mu sünnipäeval (11.augustil saan 19-aastaseks, jee! Viimane teismelise aasta!) linnas kohal ja ta otsustas juba täna mulle kingi ära tuua. Ja pakist piilus mind imeilus käekott! Mul läks nagunii juba Eestis üht korralikku uut kotti vaja. Siia tulin seljakoti ja kohvriga, lisaks saadeti mulle tagantjärgi kast... Linna peal käisin ülipungil taskutega ja sorisin minuteid oma hilbusügavustes, et näiteks kõrvaklappe üles leida. Nii et väga vajalik lisa minu kogusse. Igatahes, tellisime umbes kell 18:30 pizza ja see jõudis kaks ja pool tundi hiljem kohale. Umbes pool tundi seisime maja ees ja (mina eriti) külmusime suvetuulte käes. Ilmselgelt edukad. Õnneks saime lõpuks pizza palju soodsamalt kätte, sest ootasime umbes 2 tundi kauem kui tegelikult peaks. Siis sõime, nautisime ja vaatasime Scary Movie neljandat osa, mida kõik juba kõriauguni näinud on, ning naersime põhimõtteliselt iga naljaka osa peale. Miski ka ei muutu.
Sellega olen küll väga rahul. :)
Ja see on Susann. Tusen takk, Susa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar